Haapsalu sõpruslinnad peale Petlemma on turvalisest ja nüüd juba enamikule eesti elanikele ka tuttavast Euroopast. Petlemm on midagi muud: kauge, tundmatu, võõrastav. Isegi eluohtlik, aga seda põnevam.
Sõpruslinnana oleks võimalik seda ohtlikku kanti veidi lähemale tuua. Praegune ettekujutus sellest piirkonnast on täis vägivalda, pimedat viha, ebainimlikku julmust. See paistab paik, kuhu normaalne inimene oma nina ei topi. Sealgi on enamik inimesi n-ö täiesti tavalised, kes tahavad rahu, aga on sunnitud kas põgenema või võitlema ellujäämise eest ajal, mil fanaatikud ja poliitikud oma ambitsioone realiseerivad.
Araablasest luterlane tundub siin ülimalt ebatõenäoline kombinatsioon. Kogu maailma luterlaste liidu president Munib A. Younan on aga teise põlve kristlane. Püha maa kristlus on meiemaisest poole vanem. Nii et ei midagi imelikku.
Younan on kõike muud kui meil stereotüübiks kinnistunud ettekujutus ühest palestiinlasest. Ta ei kipu Palestiina pagulaste elust rääkides hädaldama, kui kole ja raske on. Ta räägib, et inimestele tuleb anda haridust, et nad saaksid elus hakkama. Haridus on Younani kuulates tähtsamgi kui humanitaarabi, mida pagulased samuti vajavad.
Sõprussuhteid Petlemmaga arendada on kindlasti keeruline, sest juba Petlemma sisse- ja sealsete elanike väljapääs ei ole niisama lihtne, kui me Euroopas oleme harjunud. Kindlasti pole võimalik midagi suurt ja äkilist ette võtta, ent üks väike samm teise järel võib edasi viia. Seepärast on ka Younani külaskäik tähtis. Kirikuinimeste, eriti veel ühe usu inimeste vahel on vähem võõristamist ja rohkem ühist.