0

Katrin Pärnpuu: Karude ja tulemägede maal, 5. osa

Urmas Lauri

Urmas Lauri

urmas.lauri@le.ee

Karud ja küttepuud

Katrin PärnpuuTugev tuul teeb vetsus käimise raskeks. Maja varjust välja astudes kannab ülevalt kurult allatormav tuul mu kõigepealt nagu tühja kilekoti hulga meetreid mäest allapoole. Kui olen lõpuks suutnud end maksma panna, hakkan vastutuult trügima. Majja tagasi saab juba lihtsamalt, tuul kannab.

Üha tugevnev tuul on maja jahedaks puhunud. Peaks kütma, aga küttepuu on siin väga kallis. Ahju köetakse väga kokkuhoidlikult, sest vulkaanide lähedal pole puitu kuskilt võtta. Toas on väike virn, aga mitte selleks, et see ühe õhtuga korstnasse lasta. Kõik rühmad, kes majja ööbima tulevad, võtavad ühe või kaks seljakotitäit puid ise kaasa. Kuna meie sattusime siia majja juhuslikult tänu heale õnnele ning puid meil kaasas polnud, pole meil õigust kellegi teise toodud puid ahju ajada. Saša noore ja vihase mehena on märganud väljas lauavirna ning teeb ettepaneku selle kallale minna. Jevgeni ei luba ehitusmaterjali võtta. Saša arvab, et need lauad oleks võinud siis juba aastate eest seina lüüa ja kes ühe või kahe laua kadumist ikka märkab. Jevgeni sõna jääb peale.

Uni ei tule, sest hirm on. Maja ragiseb. Otsin seljakotist satelliittelefoni ja panen selle käeulatusse. Jevgeni rahustab meid jutuga, kuidas see maja pidas vastu ka paar aastat varem väga tugevale tsüklonile, mille tuuleiilid ulatusid kohati viiekümne meetrini sekundis, püüan uinuda.

Hommikul pole torm vaibunud ja peame veetma päeva majakeses. Lahkuv rühm jätab meile hulga toitu, mille tänuga vastu võtame. Päev möödub magades, süües, kaarte mängides, kirjutades ja jälle süües. Kui jahedus hakkab kontidesse pugema, annab Jevgeni järele. Ehk ei märka ühe laua kadumist tõesti keegi ning nad lähevad Sašaga välja. Peagi praksub ahjus tuli ja soojus tekitab mõningat elevust. Jevgeni räägib endast ja Kamtšatkast. Saame teada, et enne tööleasumist loodusparki 2006. aastal töötas ta meie mõistes päästeteenistuses, kuid lahkus sealt pärast suuremaid ümberkorraldusi. Talle meeldib loodus ning töö looduses ja loodusega. Jevgeni tõdeb, et inimesed teevad oma käitumisega palju paha. Ta toob kurva näite Kamtšatka põhjapõdrast, kelle tarbeks kaitsealade loomisega hiljaks jäädi ning keda peaaegu enam polegi. Kulle ja pistrikke on väheks jäänud, sest neid püütakse ja nendega äritsetakse (lennujaamas peeti kinni saadetis saja linnuga, kes pidid Araabia poolsaarele jõudma). Jevgeni räägib ka varblastest, kes umbes 30 aastat tagasi Kamtšatkale saabusid. Laevaga. Nüüd aga on neid kõikjal. Või konnad, keda on nii palju, et kevadel on piirkondi, kus hilisõhtul teise inimesega rääkida enam ei saa, konnad räägivad üle. Raske on kõiki rikkumisi tuvastada ja eksijaid trahvida, sest inspektoreid, kellel on trahvitegemise õigus, on vähe.

Jevgeni jõuab jutujärjega karude juurde, keda elab Kamtšatkal umbes 20 000. Inimesed ja karud ei oska siin enam hästi kõrvuti elada. Inimesed kipuvad loodusesse üleolevalt suhtuma ja unustama viisi, kuidas elada karudega koos. Inimesed kasvatavad nn linnakarude ja kämpkarude populatsiooni, kui jätavad maha prügi ja toiduaineid. Loomad uurivad neid. Kui midagi söömisväärset leiavad, tekib neil harjumus. Kergem kõhutäis teeb laisaks. Muidu söövad nad marju, hiiri ja kalu. Jevgeni räägib ka karudest, kes kord aastas ujuvad 4 kilomeetri kaugusele saarele linnumune sööma. Toidu poolest rasked aastad panevad loomad rohkem inimeste elupaikadele lähemale liikuma ja esimene kerge saak annab neile signaali edaspidiseks käitumiseks. Inimesed toidavad teede äärest karusid ka otse autodest. Kui siis looma miski ehmatab või segab, võib ta rünnata. Inimesi rünnanud loomad lastakse tavaliselt maha. 2014. aasta kevadjahihooajal anti 800 karu laskmise luba. Jevgeni räägib, et karud on uudishimulikud loomad. Karu ei näe kuigi hästi ja kui teda miski ikka väga huvitab, siis tuleb lähemale. Meile võib karu aga agressiivne paista. Tuleb osata lugeda ka karu kehakeelt. Näiteks kui karu laseb alumise huule rippu ja astub sammu sinu poole, tähendab see: mine ära. Oled astunud üle piirist, millest ei peaks üle astuma. Siis tulebki minna, aga mitte selga keerates ja joostes, vaid rahulikult, end suureks tehes. Ka ei tohi matkida karu urisemist. Küsime Jevgenilt, mis me peame tegema, kui tõesti karuga trehvame. Tõenäosus kohtuda on küll väike, sest meil on Talgar. Aga siiski? Tuleb end võimalikult suureks teha ja kindlasti kisada.

Katrin Pärnpuu

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz