Ei ole usutav, et lasteaias või algkoolis õpetataks mängu „Suli ja võmm”, nagu laste muusikakoolis õpetatakse solfedžot ehk solfi. „Suli ja võmmi” saab õpetada tänav, aga kuskilt peavad selle mängu alused siis ka uulitsale jõudma. "Kust?" küsibkolumnist Peeter Olesk (pildil).
Siinkirjutaja kuulub põlvkonda, kes veel teadis, kuidas üle tänava elas kapteni aukraadis piirkonnainspektor, meie oma „kortermajas” koputajast majahoidja, paar maja edasi Suure Isamaasõja invaliid ning meie kodu kõrvalmajas abielupaar, kellest mees oli tapnud kodutallu määratud „punase poole” venelasest sõjavangi, kes tuli vägistama mehe pruuti. Aastal 1962 sai oma pruuti kaitsnud mees 15 aastat ning istus ära viimase kui päeva. Ta tuli tagasi abikaasa juurde, ent elu jäi elamata. Ükski neist ei õpetanud ümbruskonna paarikümnele poisikesele, mismoodi luurab võmm ja kuidas peab kaitsma ennast suli (või ka vastupidi).
Praegu ilmub Eesti vabariigi kaitsepolitseiameti nähtava tegevuse ning rahvusvahelise julgeoleku kohta hulganisti artikleid, mille aluseks on kas ettesöödetud materjal või uudishimu rahuldamine. Oleksin ettevaatlik juba niisugustes artiklites või ka raadio- ja telesaadetes kasutatud oskussõnavara tõttu. Luuramine on teabe hankimine väljaspool ennast, olgu selleks endaks siis kas teine isik, teine rahvas, teine riik või kõiki teisi palju. Vastuluure seisneb luurajate avastamises sinu enda territooriumil ega ole põhimõttelist vahet, kas see territoorium on sinu pool abieluvoodist või mõtteline osa korterist või hauaplats või pool kuningriiki hobuse eest. Tehnoloogiline seire omaaegse nimetusega „tööstusluure” on suunatud eeskätt seadmetele ja võtetele, mida kasutab arvestatav konkurent. Eestis õpetatakse seda väga heitlikult ning osalt on see ka arusaadav, sest tegu ongi alaga, mille piirid pidevalt muutuvad. Kui sa aga kõiki oma tootmisnõkse varjad, läheb sul keeruliseks leida endale partnereid, ent mis peaasi – sa ei koolita õpilasi. Intellektuaalse omandi kaitse tähendab autorsuse tunnustamist kui mitte honorari kaudu, siis tõelise autori nimetamisega. Umbes nii, nagu on tavaks filmides ja telesaadetes, mille alguses või lõpus näidatakse ära kõik, kes on olnud asjaosalised. Eelnimetatu taustal on sõjaväeluure eripäraks tema allumine kaitseväe reeglitele, mis pole iialgi nii vabad kui õigus algupärasele apelsinikastmele hautatud riisi juurde või voli kirjutada romaan perekonnaelust nõnda, nagu see tegelikult käis.
Intellektuaalne omand on sätestatud paljude rahvusvaheliste õigusaktidega. Eesti ei saa neid eirata ega ole selleks ka põhjust – kui tahetakse jääda ausaks. Viimane on Eesti Vabariigis probleem, sest ausus on kallis. Tehnoloogiline seire sõltub suuresti usaldusest. Olin juures, kui president Toomas Hendrik Ilves külastas üht tootmislaborit, kuhu teda saatvat fotograafi ei lubatud. Vaevalt see fotograaf tundis labori sisustust, ent ta võinuks võtta kaadrisse aparaadi, mis oleks reetnud tehnoloogia jm, mida selles laboris kasutati. Vastuluure nõuab väga head inimesetundmist koos mitte halvema preventsiooniga. Mõnes mõttes on vastuluuraja iga asutuse juht, kes paraku läheb libedale, kui ta püüaks meeldida kõigile. Mõnel juhul tuleb sul siis su vastu töötaja ära osta, mõnel teisel juhul pead sa ootama seni, kuni vastane väsib. Kui sa näed tema väsimist – ega see ole ilus pilt. Ta on siis maaslamaja omast heitest, kuid teatav autunne kehtestab, et maaslamajat ei lööda.
Luuramine eeldab, et tunned sulle võõrast territooriumi ja, mis peaasi, sinust erinevaid inimesi. Kõiki niisuguseid sa tunda ei jõua, sest sul tuleb elada oma elu. Luuraja peab olema äärmiselt tähelepanelik, kuid ise väga suletud. Teiste keskel on see isegi võimalik (mitte ainult näiteks erakmunklus), ent sa ei jaksa olla kestvalt kinnine iseenda suhtes. Sa ei pruugi olla nõrk ega libiseda, nagu patune, aga kui vabadus enda suhtes on sulle jõukohasem kui enesepeitmine, kas see on siis viga, kui annad vabadusele järele? Sul tuleb luurata, kui rahvuslik julgeolek seda nõuab, sest kui sa seda ei tee, kaotad sa oma iseseisvuse.
Problemaatiline on, et vastaspoolte luuramist Eesti iseseisvuse kahjuks õpetatakse nii-öelda asjatundlikult. Luuramist Eesti kasuks õpetatakse sporaadiliselt ja enam-vähem põhimõttel, et „küll elu õpetab”. Oleksin enam kui umbusklik kõigi nende suhtes, kes meid seestpoolt tundmata õpetavad meile luuramist ennekõike contra Venemaa väljastpoolt, oma sünnimaa vaatekohalt. Õpetagu, kuid siis ka koos näiteks Suurbritannia siseeluga, mille anatoomiasse kuulub omakorda ka konflikt katoliikluse ja protestantismi vahel. Või mis on veelgi teravam üle Euroopa, konflikt kristliku ja islamistliku elukäsitluse vahel.
Muidugi oleks jabur soovida, et Eesti vabariigi kaitsepolitseiamet korraldaks rahvusliku julgeoleku vallas rahvaülikoole. Riigikaitseõpetus ilma rahvusliku julgeoleku, sh luuramise alusteta on aga nõrk algusest peale. Ta on sel juhul relva- ja lahingumoona-õpetus, millega pole tehnoloogilises seires teha muud, kui käia valvekorras. Piraatvara sissetungi personaalarvutisse sa haubitsaga tagasi ei tõrju.
Peeter Olesk, kolumnist