Nüüd, mil kõik erakonnad on oma riigikogu valimiste üldnimekirjad kinnitanud, on oodata, et valimiskampaania läheb täie hooga käima. Kunagi ei või olla kindel, aga kui arvestada, kuidas vastandasid laupäeval peetud kõnedes üksteise parteisid Keskerakonna, sotside ja Reformierakonna liidrid, võivad eelseisvad valimised tulla poliitiliselt verised ja täis poriloopimist.
Üks pool hirmutab vene kaardiga, teine demograafilise kriisiga, mille põhjust näeb vastaspartei poliitikas. Polariseerumine näib Eesti ühiskonnas süvenevat ning tegelik diskussioon, millest sünnivad lahendused, teisejärguline. Sellest on kahju, sest väiklase nääkluse ja mustvalgest maailmapildist jäiga kinnihoidmise tõttu kaotab kogu eesti rahvas. Jääb loota, et vähemalt Läänemaal, kus elanikke on vähe ja kõik siit kandist pärit poliitikud üksteist tunnevad, sellist inetut lahmimist ei tule. Siinseil kandidaatidel on võimalus anda nii mõnelegi teisele ringkonnale head eeskuju.
On iseenesestmõistetav, et inimeste ja parteide maailmavaated on erinevad, kuid väidelda ja erimeelsusi arutada saab ka konstruktiivselt. Tundub lihtne ja loogiline põhimõte, millest kinni pidada, aga millegipärast on varasemate valimiskampaaniate ajal selle järgmine ostunud ikka ja jälle üle jõu käivaks. On raske öelda, miks see nii on läinud. Iseasi, kui mõni poliitiline jõud taotlebki sellist ühiskondlikku debatti, kus peamised on isiklikud ründed, sest midagi muud pole valijale pakkuda. Lääne Elu soovib nii parlamendierakondadele kui ka uutele üritajaile, et nad leiaksid endas jõudu vaielda sisuliste küsimuste üle ning ei läheks kergema vastupanu teed, mida pakub isiklik vägikaikavedu ja rahva emotsioonidel mängimine.
Ennem diskussiooni tulebki algpukt ja maailmavaateline lähenemine sellele määratleda, muidu pole võimalik diskussiooni pidada.