0

Anneli Aken: Elust Euroopa ristteel, 9.

Avatar

Juhan Hepner

juhanh@hot.ee

Anneli Aken

Kallis Taani, kallis Eesti

anneli_aken

Esimesel koolipäeval pärast vaheaega saabus laps koolist jooksukaardile tehtud kokkuvõttega.

Ühe asemel oli ta kogunud hoopis kaheksa templit. Võimalik, et ta tõesti jooksis kaheksa ringi, aga kahtlus jääb, et ring oli pigem pool kilomeetrit kui terve. Mõõtma ka ei lähe. 32 eurot annetatud, nii palju siis sellest.

Pärast Taanis käiku tundub 32 eurot väga väike raha ehk nagu lähedane inimene kiirvisiidi teisel päeval ütles, tahaks ta ruttu Saksamaale tagasi jõuda, sest tal on tunne, et ainuüksi Taani õhu hingamisega läheb kuskilt raha maha.

Vanem tütar, kes sel semestril Erasmuse programmi vahetustudengina Roskildes õpib, tunnistab, et ega ta oma konto väljavõtteid väga vaadata taha. 

Enam ma ei imesta, et Haapsalus külas käinud Taani vanapaar võttis lennukile minnes nii suure rõõmuga ja häbenemata vastu ettepaneku kõik järelejäänud pannkoogid kaasa pakkida ning et on võimalik (priiskamata) terve kontserdi piletitulu täiesti tavalises restoranis ühe õhtuga laiaks lüüa.

Sama raha eest saavad kaks muusikut ja üks autojuht Saksamaa külalistemajas kaks päeva elada. Nii nagu luksemburglased Trieris, käivad lõunataanlased Saksamaal toitu ostmas. 

Oskuslikult planeerides võib poole vähema rahaga läbi ajada. Isegi ootamatult töö kaotades ei kiirusta inimesed kohe laia maailma paremat elu otsima, sest Taanis on mitmesugustele veidrustele vaatamata ikkagi hea elada, hubasel kodusel õhtusöögil riigi röövellikku maksusüsteemi kiruda ning ometi õnnelik olla. Kes maksab, see on.

Nüüd äkki märkasin, et kõik miniporgandid Trieri poodides on Taani päritolu. Ma ei tea, mis asja söövad Taani sead ja lehmad, aga kulla hinnaga segahakklihast tehtud pikkpoiss maitses (ainult soola ja pipraga maitsetatult) nii hea, et siinset Hackfleisch’i üldse enam osta ei taha.

November on Moseli orus üks niiske kuu, sestap tundsin end Taaniski koduselt nagu siil udus. Õnneks andis taevataat tagasiteel läbi Friisimaa ilusa päikesepaistelise ilma, „Läänemere lained” kõrvus kummitamas. Te ju ikka teadsite, et see on tegelikult friisi laul Nordsee lainetest?

Friisimaa on ilus, seda tean juba aastast 1993, mil oli mul võimalus esimest korda Haapsalu sõpruslinnas Rendsburgis ning selle ümbruskonnas ringi käia.

Tasase maa lapsena võin mägesid imetleda, aga kui silmapiir on kaugel-kaugel niidu või veevälja taga, on süda kuidagi rahul ja maailma asjad iseenesest paigas.

Elbe suudmes praamiga ühelt kaldalt teisele sõites võib korraks isegi ära petta, nagu sõidaks Vormsi.

Sel sügisel on olnud Eesti kultuuri üritusi igas ilmakaares. Luksemburgis oli teist aastat järjest pärimuskultuuri perepäev, sel nädalalõpul tulevad mardi- ja kadritrallid Bonnis ja Brüsselis.

Saksamaal esinesid luuletajad Jürgen Rooste ning Sveta Grigorjeva, näitlejad Martin Algus ja Toomas Täht, Belgias andis viis kontserti ansambel Curly Strings, Luksemburgis festivalil Cineast oli Eesti esindatud mitme filmiga, kohe tulevad Eesti filmiõhtud Bremenis, Hamburgis, Kielis ning Berliinis.

Luksemburgis esines organist Kristel Aer ning pühapäeval kuuleme džässi ja maailmamuusikat ansambli Abraham’s Cafe esituses.

Kuidas ka ei tahaks, kõigest osa saada ei jõua, aga patt oleks kurta, et keegi siia ei tule. Jaguks vaid vastuvõtjaid, kel jaksu kodusest mugavustsoonist välja tulla.

Lihtne oleks minna kindla peale välja ning kutsuda hetkel kuum näosaate artist, aga siinkohal eelistan kasutada valusalt valgustavat tsitaati Marie Underilt: „Ära anna inimestele seda, mida nad vajavad. Anna neile seda, mida nad ei vaja, aga peaksid vajama.”

Kui Curly Stringsi kontsertide flaamlastest korraldajad ei osanud ette näha, et pisikestesse pubidesse võib tulla peale paarikümne kohaliku folgifriigi ka mitukümmend eestlast, nii et higistasid ka pillid ning publik sai osalejate sõnul end ruumipuuduses maksimaalselt 5 cm kaupa muusika taktis õõtsutada, siis riskida võib ka teistpidi.

Berliinis, Bonnis ja Kopenhaagenis andsid kontserte Tõnu Timm ja Jaanus Nõgisto, kelle duo olemasolust pole paljud kuulnud isegi mitte kodumaal, väliseestlastest rääkimata.

Tõenäoliselt ei sõidaks ma Eestis maha mitusada kilomeetrit, et kuulata üksikut kontserti muusikuilt, kellest varem eriti midagi ei tea. Väliseestlased sõidavad, see on kuidagi iseenesestmõistetav.

Üks Hiiumaa juurtega, aga nüüd väga suures linnas Kölnis elav tuttav kirjutas Bonni äärelinnas mäe otsas asuvast Annabergi lossist: „Tõun ja Nõgisto oma Kõpu lauludega Saksamaa pärapõrgus – super!”

Tore, kui pärast äärmiselt menukat, täissaalile antud kontserti tunnistab mitu inimest, et küll oli tore endale uut Eesti muusikat avastada, ning nende autos ketrab viimastel nädalatel vahetpidamata „Eesti Kuningriigi” plaat.