0

Anneli Aken: Elust Euroopa ristteel, 8.

Juhan Hepner

juhanh@hot.ee

Anneli Aken

Meistrid, sellid, vandersellid

anneli_aken

Mõeldes Euroopa südamesse kauemaks kui paariks kuuks või pikkadeks aastateks peatuma jääda, tuleb varem või hiljem otsustada, kas üürida, osta või ehitada. Märksa suurem proovikivi on soetada vana, muinsuskaitse all olev maja. Kõpitseda seda algul hädapärast ja kui selgub, et eelmine omanik on pahaaimamatult teinud kõik selleks, et kodu võtaks varem või hiljem üle hallitusseened, tuleb hakata südamest restaureerima. Maja, mille Frau Denzer ja tema mees Heinrich 1884. aastal ehitasid, väärib paremat tulevikku kui kips, penoplast ja vaht.

Sel kohati okkalisel, aga õilsa eesmärgiga teel tuleb tegemist teha arvukate ametimeestega. Need on enamasti pere- või väikefirmadest, kus elab edasi vana hea õpipoisi-selli-meistri traditsioon, millel põhineb suur osa saksa kutseõppest.

Katusemeistri härra D. firmas vastab telefonile tema naine ning kui meister ise tulevast tööd üle tuleb vaatama, on tal kaasas poeg, kellega koos asju planeeritakse. Kui tööks läheb, ei saabu mitte härra D. ise, vaid poeg, õpipoisi staatuses noormees ja pensionieelikust meister, kes pole sugugi sugulane, kuid kes kindla käega nii firmaomaniku poega kui ka õpipoissi juhendab.

Dachdecker’id on äärmiselt kohusetundlik seltskond. Mitu kuud varem kokkulepitud päeval pole äratuskella vaja, sest täpselt pool kaheksa kostavad tellingutelt sammud. Kandilise kiltikivi serv tehakse kaarjaks sekundiga ning paari järgmisega on see kivi juba katusel paigas. Selle kõrval jõuab vana meister muret tunda korrus allpool liivakivist karniisi parandanud kiviraidurite kohusetunde üle, sest viimaseid pole juba nädal aega näha olnud. 

Kiviraidurid on kunstnikud. Kohati lausa boheemlased. Ma ei tea, kas sellest, et suur osa nende tööpõllust on kultuuriobjektid, aga nendega saab rääkida maailmaasjadest või püüda leida vastust küsimusele, miks Deutschland’i soome keeles Saksa’ks nimetatakse.

Neil on palju tööd, ka piiri taga. Eriti hulluks läks asi näiteks viimaste kohalike valimiste eel Luksemburgis, mil oli äkki vaja mitu objekti lõpetada, samal ajal seisid tellingud meie maja ees mitu nädalat kasutult. Steinmetz ja bluusimuusik härra W. oli aumees ja maksis ooteaja kinni.

Härra W. on kurtnud, et ega Azubi'dega (Auszubildende – väljaõpetatav) pole lihtne. Võtad mõne, näed vaeva ja koolitad, aga lõpuks otsustab õpilane, et see tolmune ning tuule, vihma ja päikese käes töö pole ikka tema jaoks. Või selgub, et õpipoiss saab küll tööga enam-vähem hakkama, aga on peaaegu kirjaoskamatu.

Need, kes hoolitsevad selle eest, et vesi voolaks ja et toas oleks soe, on enamasti ühed-samad mehed – Heizung und Sanitär. Torumeestest meil hästi ei räägita. Rahvasuus levib küll lugusid mõtlemisvõimelistest ja mõistliku hinnaga tegijaist, aga need tunduvad olevat pigem muinasjutukangelased. Kui klienti tulemus vähegi huvitab, peab ta planeerimis- ja mõttetöö torumeeste eest ise tegema. Muidu võib juhtuda, et torud ühendatakse ringiga või katlal vahetatakse pooled osad, kuigi piisanuks väikesest puhastustööst. Torutöö ei ole raketiteadus ja perele soetatud tööriistad hoiavad tulevikus kokku miljoneid närvirakke ning tuhandeid eurosid. 

Hea töömees õpib tellijalt ja tellija töömehelt. Hea ja selgeksõpitud ametimehe kutsud tagasi ka siis, kui mõne odavama tegija leiaks, sest uus võib kokkuvõttes kallimaks osutuda. Ametimeestega seoses ei saa unustada vanderselle. Mitte neid, keda teleseriaalist või laulust mäletame (sõna tähendus on eesti keeles niisama ränduri poole kaldu), vaid töömeheselle, kes kolm aastat õpivad ja kolm rändavad. Rännuteel ei tohi vandersell oma kodule lähemale minna kui 50 km. Ka mitte pühadeks. Karm! Kui sajandite jooksul olid rännuaastad sellile kohustuslikud, siis nüüd järgitakse reegleid vabatahtlikult. See tundub uskumatult romantiline.

Vandersellid kannavad tööl ja mujal avalikes kohtades tsunftiriietust. Mäletan, et kui esimest korda laia äärega kaabu  alt laienevate sametpükste ja kaheksat töötundi päevas tähistava vestiga rändurit nägin (see juhtus Haapsalus), mõtlesin, et need on Alpi rahvariided. 

Olen nüüd pikalt ametimeestest rääkinud. Mitte et see väga tavaline oleks, aga vihmaveerennid ja -torud paigaldas meile noor naisplekissepp, kes oli nii äravahetamiseni sarnane ühe Eesti lauljatariga, et iga päev ootasin, millal ometi tellingutel džäss kõlama hakkab.