Anvar Samost: Poolel teel

Augustis tegime arvamusfestivalil Hannes Rummiga üle väga pika aja Raadio 2-le ühe saate „Olukorrast Riigis”, kus vaatasime tagasi möödunud 19 aastale. Leidsime, et Eesti on liikunud kiiresti ja õiges suunas, aga mitmel tähtsal hetkel on eksitud. Märkamatud kõrvalekalded annavad üha enam tunda. Ilmselt saab neid vigu parandada juba järgmistel valimistel — kui tunnistame ausalt, et Eesti pole kohale jõudnud, vaid oleme heal juhul poolel teel, kirjutab poliitik ja ajakirjanik Anvar Samost (pildil).

Eesti tegi äsja vabanenud, olematu majandusega rahvana targa valiku, kui lasi end tõsta globaalsetel lainetel, mis kandsid iseenesest eesmärgi — vaba ja jõuka, kindlalt läänemaailma kuuluva riigi — poole. Meid aitas kiiresti edasi liikuda otsus mitte pidurdada turujõudude, 1990. aastate suurte trendide ja konvergentsi mõjusid. „Lahtilükkamise” teenistuses olid nii kaubandusbarjääride kui ka kohalikele ettevõtetele suunatud toetuste puudumine, fikseeritud valuutakurss, tasakaalus eelarve, lihtne ja ühetaoline maksusüsteem, investeeringute tulumaksuvabastus ning konsensuslik eesmärk liituda Euroopa Liidu ja NATOga.

See strateegia töötas hästi, meil paremini kui saatusekaaslaste juures, sest olime enda võimete vastu ausad ja soovide osas ranged. Kulgesime algaja lainelaudurina, kes peamiselt hoiab tasakaalu ja saab suuna voogudelt. Peamised valikud olime teinud ise, jättes kõrvale soovitused, mis meid üldse merele poleks viinud.

2005.—2006. aastaks tundus paljudele, et olemegi kohale jõudnud. Nii Euroopa Liitu, NATOsse, läänemaailma kui ka üldse. Et selline ongi ideaalne Eesti. Visuaalselt on seda laitmatult kujutanud Andres Maimik ja Rain Tolk filmi „Jan Uuspõld läheb Tartusse” avakaadrites:

„Tere hommikust, Eestimaa! /…/ Väljas on imeilus suvepäev, taevas on pilvitu, sooja tuleb 35 kraadi. /…/ Minul on teile edastada ainult häid uudiseid. Valminud on uus lõik Tallinna—Tartu neljarealisest maanteest. Eesti sisemajanduse koguprodukt on tõusnud 5,3 protsenti. /…/ Tööpuudus on praktiliselt likvideeritud. /…/ Iive on üle pika aja positiivne. Eesti kultuur on jõudnud maailmakaardile. Kirjanik Jaan Kross sai Nobeli preemia. Erna retkel osaleb tänavu rekordiline arv osavõtjaid.” Taustaks näeme ilusaid Eesti vaateid, rõõmsaid inimesi, teiste seas naeratavat Villu Reiljanit ja Urmas Klaasi, käed püsti. Sujuvalt jõuab kaamera lauluväljakule, kus käib Õllesummeri otseülekanne. Midagi pole vaja teha, kõik liigub õiges suunas!

Ametlikul tasandil väljendas sama kohalejõudmise tunnet peaminister Andrus Ansip, kes ütles 19. aprillil 2006 riigikogu ees esinedes: „Mitte mingil juhul ei ole mina ega ka teised valitsuse liikmed nõus ohverdama kiiret majanduskasvu selle nimel, et saada kindlaks kuupäevaks käibele euro.”

Tundus, et poliitika on küpseks saanud, tehnoloogiad välja arendatud ja juurutatud. Koalitsioonilepingutega löödi stabiilsuse nimel neljaks aastaks kõik teemad lukku. Mis leppesse ei kuulunud, see oli järelikult tähtsusetu, äärmisel juhul tegeleb nende asjadega koalitsiooninõukogu kui omalaadne arbitraaž. Riigi tasakaal nihkus parlamendi kahjuks täitevvõimu suunas. Riigikogu kodifitseerigu ja reguleerigu süvenemata detailikesi — nagu avalikus kohas joomine —, mida järjest paindumatumad ministeeriumid neile ette annavad. Euroopa Liidus on ka nii, järelikult teeme nii.

Majanduskasv asendus paar aastat hiljem kukkumisega (meie oma mulli lõhkemist võimendas sarnaselt tõusuga taas globaalne areng) ja mõneks ajaks lõi rahulolu kõikuma. Senine — rõhutan, igati õige — lainelauduri vaade andis veel viimased positiivsed tulemused. Eesti pankade äkk-kahjumitega tegelesid äsja nende omanikeks saanud rootslased, fikseeritud valuutakurss pidas ning viis majanduse väliskeskkonna paranedes taas tervise juurde. Jõudsime euroalasse ja seega lõplikult ja täiesti teistesse oludesse. Reguleeritud, Euroopa-sisestesse ning globaalsetesse konkurentsioludesse.

Valijad ei osanud seda näha ja tänasid 2011. aasta märtsis valitsust — õigustatult — majanduskriisist läbituleku eest. Aga valitsus, eelkõige peaministri erakond ning ka opositsioon, olid kinni status quo’s. Ei mingeid kõhklusi kohalejõudmises, koalitsioonileping neljaks aastaks.

Uued olud eeldavad aktiivsemaid valikuid ja julgust iseseisvalt ja ainult Eesti huvidest lähtuvaid otsuseid teha, ka aladel, kus paarkümmend aastat hoidsime kinni mittesekkumise põhimõttest. Kõige selgemini on seda oma viimases aastapäevakõnes öelnud president Ilves: mis tõi meid siia, ei vii meid enam edasi.

Oleme poolel teel. Eesti eesmärk on ikka sama, aga esimeste tulemusteni jõudmise järel raskemini nähtav. Mina sõnastaksin selle nii: ajaks, kui meil pole enamuses põlvkonnad, kes nõukogude okupatsiooni vahetult mäletavad, ei tohiks ka miski muu ühiskonnas selle märke kanda.

Majandus vajab uusi vedureid, Eesti inimesed vajavad innustust, Eesti mõju maailmas peab kasvama. Kui vaja, tuleb ümber hinnata nii senine maksu- ja eelarvepoliitika kui ka riigi roll arengu kindlustajana, lähtuvalt vabast ja vastutustundlikust inimesest. (Ilmselgelt pole see võimalik, kui ka järgmise valitsuse koosseisus domineerib 15 aastaga võimuparteiks moondunud ning uuendusi vastustav Reformierakond.)

Kõigil erakondadel on nende valimiste eel otsustamise koht. Kas pakkuda välja midagi, mis on tuttav ja turvaline, mõnevõrra sarnane eelpool kirjeldatud mängufilmi sissejuhatusega. Või rääkida tegelikest valikutest, seejuures kartmata ka enda varasemaid seisukohti üle vaadata.

Anvar Samost, kolumnist