Võrdõigusvolinik: inimese vanus ei tohi olla värbamisel määrav

Võrdõigusvolinik Mari-Liis Sepper. Foto: võrdõigusvoliniku kantselei.

Võrdõigusvolinik Mari-Liis Sepper andis arvamuse vanuselise diskrimineerimise kohta, milles leidis, et tööandja peab suutma põhjendada oma valikuid töötajate värbamisel ning vajadusel tõendama, et kandidaati ei jäetud kõrvale tema vanuse pärast.

Vastasel juhul on inimest vanuse tõttu diskrimineeritud. Tegemist on esimese arvamusega, kus volinik hindas avaliku sektori värbamisel toimunu diskrimineerimiseks eakuse tõttu.

Võrdõigusvolinik juhib tööandjate tähelepanu sellele, et uute töötajate töölevõtmine peab olema hästi läbi mõeldud ja läbipaistev.

„Valik kellegi kasuks tuleb langetada selle järgi, kui hästi vastab inimene töökohal esitatud sisulistele nõudmistele. Seega peavad määravad olema inimese tööga seotud teadmised, oskused ja kogemused. Lubamatu on tugineda valiku tegemisel teistele kriteeriumidele, näiteks inimese vanusele,“ sõnas võrdõigusvolinik Sepper.

„Igasuguste nn filtrite kasutamine värbamisel, kus juba dokumendivoorus jäetakse kõrvale teatud vanuses inimesed või ka näiteks väikelaste emad, on diskrimineeriv ja taunimisväärne,“ rõhutas Sepper.

Volinik soovitab tööandjatele panna töökuulutusse arusaadavalt kirja, millised on nõudmised kandidaadile ning töölesoovijaid tuleb hinnata nende samade nõudmiste alusel. Nii käitub tööandja õiglaselt ning tagab selle, et tema konkursil osaleb võimalikult palju häid kandidaate.

„Kui töölesoovija leiab, et teda on värbamisel tema vanuse tõttu diskrimineeritud, on tal õigus nõuda tööandjalt kirjalikku selgitust selle kohta, miks eelistati kedagi teist. Tööandja peab suutma oma valikuid põhjendada ja tooma selgelt välja, milles seisnes edu saavutanud kandidaadi paremus,“ lisas Sepper.

Voliniku arvamuse aluseks oli 61-aastase mehe pöördumine voliniku poole. Mehel oli oma erialal 38 aastat töökogemust ning ta kandideeris avaliku sektori tööandja konkursil peaspetsialisti ametisse.

Ehkki mees vastas kõigile töökuulutuses esitatud nõudmistele ei valitud teda pärast CV-de ja motivatsioonikirjade hindamist järgmisse kandideerimisvooru. Ka teatati talle, et järgmisse vooru mittepääsenul pole õigust saada põhjalikumat tagasisidet väljajäämise põhjuste kohta.

Seejuures selgus võrdõigusvoliniku järelepärimise käigus, et kõik teise vooru edasipääsenud kandidaadid ei vastanud täielikult töökuulutuses nõutud tingimustele. Samal ajal ei olnud ükski esimesest voorust edasipääsenud kandidaat avaldajast vanem ega ka tema eakaaslane.

Tööandja keeldus põhjendamast seda, milles seisnes konkursil edu saavutanud kandidaatide paremus voliniku poole pöördunud mehe ees. Samuti ei selgitanud asutus kandidaatide seast valiku tegemise põhimõtteid. Volinik leidis, et sedasi toimides diskrimineeris tööandja tööle kandideerinud meest vanuse tõttu. 

Tegemist on esimese arvamusega, kus volinik hindas avaliku sektori asutuses värbamisel toimunu vanuseliseks diskrimineerimiseks eakuse tõttu. Varem on voliniku arvamused käsitlenud diskrimineerimist töötaja noorusega seoses.

Antud juhtumi puhul esitatud arvamuses ei ole kirjas, millise asutusega oli tegemist, sest võrdõigusvoliniku kantselei avaldatud dokument jätab osapooled anonüümseks.

Taustainfo:

• Võrdse kohtlemise seadus keelab tööandjal võtta tööle värbamisel arvesse inimese vanust.
• Diskrimineerimisvaidluses kehtib jagatud tõendamiskohustus. Kui (juriidiline) isik keeldub tõendamisest, et tema vastu esitatud diskrimineerimiskahtlusel ei ole alust, võrdsustatakse keeldumine diskrimineerimise omaksvõtuga.