„Palun mulle Risti-Jaakna koos Risti-Haapsaluga,“ võis kuulda laupäeval Risti raudteejaamas. Kes nüüd arvab, et ta on Riisipere-Haapsalu raudteelõigu taasavamise maha maganud, ärgu muretsegu. Lahtikodeeritult oli tegemist kohvi ja koogiga, mida, tõsi küll, pakutigi jaama puhvetis.
Kogu maitseküllane menüü, mis valmis tänu Merike Plaasile, oli humoorikalt piletiteks „tõlgitud“. Peened ja stiilsed puhvetipreilid teenindasid Mari-Liis Siirmäe juhendamisel rongiootajaid. Taustaks oli kosta ka vedurivilet ja raudrataste raginat relssidel, mis pääsesid kunagi Emexisse viimisest. Türi raudteemuuseum laenas välja oma dresiini, millele andis kondiauru „vedurijuht“ Rein Kruusmaa.
Reisijaid jätkus ja vett kulus „mootorile“ palaval päeval peaaegu sama palju kui kunagi auruvedurile. Kes soovis end „päris rongi“ kõrval pildistada lasta, sai seda teha Haapsalu raudteemuuseumi vineerist Peetrikese juures, mis kui teised reisiootajad perroonil ilutses.
Risti rahvaselts kutsus 2. augustil kohalikke ja kaugema nurga inimesi Risti raudteejaama rongi ootama. Sellest ei kujunenud Becketti vaimus tõsimeelne draama „Godot’d oodates“. Tuldi kokku, aeti juttu, kuulati head muusikat, vaadati näitust ning näitemängu, saadi osa Leele Välja raudteearhitektuuri alasest loengust ja huviretkest veetorni.
Lapsed silitasid kitsi kiilaks, toimus küülikute ülesöötmine, mistõttu lähedusest sai likvideeritud viimnegi roheline võililleleht ja poni Milla tegi soovijaid ringi sõidutades tugeva tööpäeva. Ah jaa, batuut oli laste tarbeks samuti õhku täis aetud, aga vaieldamatult tunti enam huvi loomadega suhtlemise vastu.
Päev oli korraldatud nii, et igas vanuses ja erinevate huvidega inimeste jaoks oli midagi. Tähelepanuväärne on seegi, et meelelahutuse osas aeti läbi omade jõududega, olgugi et mõni esinejatest praegu õpib või töötab kodust kaugemal.
Keskeakünnise ületanud Risti-rahvale on raudtee ning jaam vägagi tuttav ja omane. Vastavalt vanusele mäletatakse kas kindlat ja odavat reisimisevõimalust, lähtepunktiks korras jaam kaunilt kujundatud pargikese keskel. Või meenuvad kaugsõidurongid, mis kulutasid lühikese otsa läbimiseks sama palju aega kui dresiin ja kõle ning korratu ooteruum üha enam „karva kasvanud“ ümbruses. Neid inimesi, kes mäletaks aegu, mil siin tõepoolest ka puhvet ja einelaud olid, pole praeguseks just palju alles jäänud. Aga sellegipoolest oli sageli kuulda lausealgust: „Mina mäletan, et siin oli kunagi …“ jne. Risti jaama ning raudteeühenduse ajalugu käsitlevad materjalid Endel Jeebergi ja Viljar Ansko erakogudest olid uudistajaile lehitsemiseks välja pandud. Näitust „valvas“ raudteetöölise sinel möödunud sajandi kolmekümnendatest aastatest.
Vastavalt vanusele (ja eelhäälestusele) võis osalejale olla päeva sisuks nii meenutused-mälestused, unistused-lootused kui meeldivad kohtumised vande tuttavatega pluss hüva meelelahutus. Sellest, kas Risti-rahval tasub loota raudteeühenduse taastamist, kõneles meie mees Toompeal Neeme Suur. Olgu kuidas on, aga hea on, et ei teema ega ka jaam „rohtu ei kasva“. Loodetavasti ei jää kordaläinud ja nii visuaalselt kui sisuliselt väga stiilne rongiootamise päev vana jaama juures viimaseks ettevõtmiseks selles paigas.
Üritust rahastas siseministeerium kohaliku omaalgatuse programmi vahenditest.
Krista Kumberg
Fotod: Rego Rooste
