Laupäeval, 2. augustil, avasime oma külas lastele mänguväljaku. Väljaku saamise loost võivad teile rääkida teie oma ajakirjanikud, kes ka avamisele kohale tulid, aga nad lahkusid kahjuks liiga ruttu. Peale nende lahkumist meie pidu alles algas.
Juba laste saabumine oli omaette vaatepilt. Tore oli vaadata kui mööda külatänavaid tulid kohale väiksed mudilased oma vanematega ja neid ei olnud vähe. Üks armas pere oli oma pesamuna aiakärusse sättinud ja sellega kärutatigi väike mürakaru kohale. Et kärus olid tekk ja padi, siis peale möllamist, koduteel, sai väikemees silma mõnusasti looja lasta. Oi, kuidas mulle meeldivad sellised vanemad, kes oskavad oma ja oma laste elu selliste väikeste asjadega huvitavamaks teha.
Kohale tuldi ka väikeste traktoritega, kärud lapsi täis, rääkimata nendest, kes käeotsas kohale sammusid või vankrites kohale veeretati.
Meil oli seal üks väike pisipiiga, kes sõi just sellel päeval ära oma elu esimese kommi. Ja komme oli meil tõesti palju- tervelt 14 kilo. Neid jätkus kohapeal söömiseks ja koju kaasa võtmiseks. Ei puudunud meie peolt ka jäätis ja popcorn.
Lastele oli ettevalmistatud palju ühiseid tegevusi, mis neid köitsid. Oli asjade otsimise mäng. Lapsed said nimekirja asjadest, mis nad loodusest üles pidid leidma. Paremad otsijad said auhinnaks kommi. Veel oli väga köitev mäng paberpommide pildimine üle ülesriputatud ja pinguli tõmmatud teki. Üks võistkond oli ühel pool ja teine võistkond teisel pool. Võitis see võistkond, kes suutis oma tekipoole puhtamana hoida. Lastel oli lõbu laialt ja ka isadel ja emadel.
Veel oli käbide pildumise võistlus osavuse peale- puude vahele oli tõmmatud aukudega tekk ja lapsed viskasid käbisid aukudest läbi. Elevust kui palju.
Et oli palav ilm ei puudunud ka veesõda. Pommid tabasid nii lapsi kui suuri inimesi. Ettenägelikumad sõjamehed riietasid end juba mängu alguses lahti. Isad lustisid koos lastega. Emad seisid veidi eemal ja kiljatsid igakord kelmikalt kui mõni piisk vett ka neid tabas. Nii mõnigi laps võttis sihikule oma vanaema ja siis kostis ka vanainimese suust kilkeid nagu oleks lapsepõlv tagasi tulnud.
Proovile pandi ka laste meelespidamise võime. Asjad laoti tekile ja võitis see laps, kes suutis teatud aja jooksul kõige rohkem asju meelde jätta.
Ei puudunud õnneloos ja võitis tõesti iga loos.
Veel oli üks ilus asi, mis väärib kirja panekut. Lapsed või emmed- issid kirjutasid paberile kaunid soovid, peitsid need siis õhupallide sisse, pallid said täis heeliumi ja kadusid kõrgele, kõrgele pilvede sisse. See oli kui märk, et unistada tulebki suurelt. Ma ei tea kui palju on Eestimaal külasid, kus lastel on päris oma mänguväljak. Meil on ta nüüd olemas! Veel tähtsam on aga see, et meil jagub ka lapsi seal mängimise jaoks. Peost võttis osa 45 täiskasvanut ja 25 last.
Sellest ei tasugi vist kirjutada, et kiiged ja liumägi olid kogu aeg lapsi ja kilkeid täis. Liivakast oli seekord veel hõredalt asustatud, aga küll tuleb ka liivakastil aeg,- seekord oli lastel nii palju muud tegevust, et mahaistumiseks ei olnud lihtsalt mahti.
Ei unustatud ka kõige suurema vaeva nägijaid. Onu Kenneth sai vaeva eest kingiks eepose „Kalevipoeg“ ja onu Peeter perele istumisalused, sest maja neil meie külas veel ei ole, küll aga on koht, kuhu see kerkib.
Kuulutati välja ka platsile nime andmise konkurss ja nüüd kannab see plats nime „Harakapesa.“
Ei jäägi muud soovida kui head kädistamist meie väikestele „harakatele.“
Helve Undo
Fotod: Gerli Neppi
