Julia Beljajeva (paremalt) ja tema treener Natalja Kotova Tuksis. Foto: Urmas Lauri
Eestis on 850 vehklejat ja üheksa klubi. Nii tihedat konkurentsi kui vehklemises pole Eestis ühelgi teisel spordialal. Hulk juunioride ja U-23 klassis pjedestaalile pääsenuid seisab epeenaiskonna ukse taga.
Kui maailma parim juunior Katrina Lehis, kes nüüd võistleb täiskasvanute hulgas, tahab pääseda Rio de Janeiro olümpiale, peab ta olema parem kodustest rivaalidest, mitmekordsetest tiitlivõistluste medalistidest.
Naiskonna peatreeneri Kaido Kaaberma sõnul koondises nõrku ei ole, on maailmanimed.
Julia Beljajeva jäi MMi hõbemedaliga rahule
Lääne Elu tabas mulluse maailmameistri ning tänavuse võistkondliku hõbemedali omaniku Julia Beljajeva neljapäeval Tuksi mändide all. „Minu treeneril Natalja Kotoval on lapsed siin harjutamas, tulime neile järele,” ütles vehklejanna.
Beljajeva on end Tuksis turgutamas käinud juba mitmel aastal. Tuksi on üks vehklejate meelispaiku. „Juba aastakümneid käiakse siin,” lisas 24 aastat Eesti epeekoondisse kuulunud haapsallanna Heidi Rohi.
Beljajeva ütles, et tavaliselt treenib ta kodulinnas Tartus, harva ka Tallinnas. Sageli ollakse treeninglaagrites välismaal.
„Võistlus oli mulle emotsionaalselt hästi raske,” ütles neljapäeva hommikul Kaasanist naasnud vastne hõbemedalinaine. „Reis oli ka raske.”
Kuigi finaalkohtumises tuli tunnistada venelannade üleolekut, oli meie naiskond Beljajeva sõnul tulemusega rahul. „Viimati sai Eesti naiskond MMilt hõbeda 12 aastat tagasi,” meenutas Beljajeva.
Kaaberma ütles enne finaali Lääne Elule, et Venemaa on võidetav. Mille taha võit jäi, seda tuleks küsida Kaabermalt endalt, nentis Beljajeva. „Ma ei tea… Nii juhtus, kõigil ei õnnestunud ja nii see läks,” oli hõbemedaliomanik napisõnaline. „Teise minimatši järel kaotasime juba viie torkega ning siis on raske taga ajada.”
„Võistkonnavõistlus on raske,” tunnistas viiendat aastat Eesti epeekoondisse kuuluv Beljajeva. „Kui kellelgi läheb halvasti, mõjutab see oluliselt võistkonda.”
Raskeimaks pidas Beljajeva veerandfinaalikohtumist Hiinaga. See oli ka närvesöövaim kohtumine, sest neli sekundit enne lõppu oli Eesti kahe torkega ees. Kui oli jäänud vaid sekund, juhiti veel vaid torkega. „Üks torge! Olime kindlad, et sekundiga pole hiinlannadel võimalik viiki saavutada. Aga poiss, kes kellaaega lülitas, unustas end telefoni näppima ja… Irina Embrich sai torke sisse,” meenutas Beljajeva. Viik. Lisaajal ründas Embrich otsustavalt ning saadi ülinapp võit ning pääs poolfinaali. „Õnn oli meie poolel,” nentis Beljajeva.
Beljajeval on auhinnakapp medaleist pungil. Säravaim on mullune maailmameistrikuld, nüüd lisandus võistkondlik hõbe. Kuhu edasi? „Et kasvada pole mul enam kuhugi või,” naeris Beljajeva. „On küll! Maailmakarika etappidelt tahaks auhinnalisi kohti saada, säravaid medaleid tiitlivõistlustelt.”
Julia Beljajeva on oma vehklejakarjääri alguses. „Maailmameistrivõistluste kuld ei tähenda ju midagi, mul on veel aastaid aega alaga tegelda. Loodan, et aastat kümme vähemalt.”
„Vanusega tulevad kogemused,” teadis Heidi Rohi omalt poolt lisada.
Julia Beljajeva
- Sündinud 1992 Tartus
- Vehklemist hakkas harrastama 2002 Natalja Kotova juhendusel
- 2013 maailmameister epeevehklemises
- võitnud MMil 2014 naiskondliku hõbeda ning EMil naiskonnaga 2013 kulla, 2012 pronksi
- Arvukalt medaleid nii juunioride kui ka kadettide tiitlivõistlustelt
- Aastast 2009 Eesti epeekoondises
- Eesti parim naissportlane 2013, parima võistkonna liige 2013 ja parim noorsportlane 2013
- Valgetähe III klassi teenetemärk (2014)
Allikas: ESBL
Pole võimalik – kuidas küll läänlane teeb artikli tartlasest,kui koondisse kuulus läänlane Kuusk,miks temaga intervjuud ei tehtud?
Tublid tüdrukud.Loodan et Katrinal läheb sama hästi.
ÜLLATAV et ajakirjanik siin mingit poliitilist teemat ei arendanud.5+ Urmas.