Ebavõrdsuse mõõtmiseks ühiskonnas kasutatakse sageli soolise palgalõhe näitajat. Kuigi naiste ja meeste palgaerinevuse arvutamise metoodika on üsna lihtne, peidab näitaja endas üsna keerulisi põhjus-tagajärg seoseid, kirjutavad Statistikaameti projektijuht Merle Paats ja Statistikaameti analüütik Maretta Lunev Statistikablogis.
Sooline palgalõhe (gender pay gap) mõjutab naiste ja meeste majanduslikku kindlustatust konkreetsel hetkel ning annab saadava pensioni näol tunda veel aastaid hiljemgi. Soorollidest tulenev poiste ja tüdrukute erinev kasvatus mõjutab nende hilisemat haridusteed ja karjäärivalikut. Pereloomise ajal muutub pere- ja tööelu vahel tasakaalu leidmine üha keerulisemaks ning ühel vanematest tuleb karjääris järeleandmisi teha – Eestis on selleks reeglina naine, sest mees peab täitma talle omistatud leiva lauale tooja rolli. Seda tõendavad ka Sotsiaalkindlustusameti andmed vanemapalga saajate kohta: vähem kui ühes peres kümnest on lapsega koju jäänud isa. Kõik see suurendab naise sõltuvust partneri sissetulekust ning vähendab tema majanduslikku kindlustatust. Ning mis saab siis, kui perre peamise või ainukese sissetuleku toonud meest naise kõrval enam ei ole?
Eurostati (Euroopa Liidu statistikaamet) avaldatud palgalõhe suuruse poolest on Eesti viimastel aastatel püsinud kindlalt Euroopa riikide eesotsas ehk Eestis teenivad mehed märksa suuremat palka kui naised.
Kuigi Eurostati näitaja võimaldab liikmesriike omavahel võrrelda, ei ole sellesse kaasatud kõiki aspekte: välja on jäetud põllumajanduse tegevusala ja avalik sektor ning alla 10 töötajaga ettevõtted. Üksnes Eesti oludest rääkides annab tõesema pildi Statistikaameti avaldatav sooline palgalõhe, kus on arvesse võetud kõik tegevusalad ja ka väikeettevõtted. Statistikaameti andmetel said naised 2013. aastal veerandi võrra madalamat palka kui mehed (naiste keskmine brutotunnipalk oli 4,58 eurot, meestel 6,09 eurot). See näitaja kajastab üldist olukorda ehk on korrigeerimata, sest näitaja arvutamisel võetakse arvesse vaid töötatud tunde ja palka ning ei arvestata asjaolu, et naised ja mehed töötavad erinevatel tegevusaladel ja ametikohtadel, kus palgad on erinevad. Ametikoha järgi oli 2010. aastal suurim tunnipalk juhtidel (8 eurot) ning madalaim teenindus- ja müügitöötajatel ning lihttöölistel (alla 3 euro). Kui siia juurde vaadata, millistes ametites naised ja mehed töötavad, siis võib julgelt väita, et paremini tasustatud ametikohtadel töötavad peamiselt mehed (kõikidest naistest töötab juhtival positsioonil 8%, meestest 14%) ning madalamalt tasustatud ametikohtadel on hõivatud ligi kolmandik naistest (32%) ning vaid 15% meestest.
See nagu seletakski, miks on naiste ja meeste keskmine palk erinev (nad töötavad erinevatel ametikohtadel) ning samal ametikohal töötava naise ja mehe palk võiks ju olla võrdne? Paraku näitavad numbrid, et nii see päris pole. Näiteks on naisjuhtide palk 17% meesjuhtide omast madalam. Veelgi suuremad on soolised palgaerinevused seadusandjate ja kõrgemate ametnike seas. Naissoost teenindus- ja müügitöötajad teenivad 20% väiksemat palka kui nende meessoost kolleegid ning lihttööliste seas on vastav palgaerinevus koguni 25%. Kui võrrelda nais- ja meesõpetajate palka nii koolis kui ka ülikoolis, siis näeme, et naisõpetajad teenivad 29% madalamat palka kui nende meessoost kolleegid. Naisarstid saavad meesarstidest 24% väiksemat palka. Kõikidest ametialadest, kus andmed on soo järgi võrreldavad, osutub naiste palk kõrgemaks vaid tervishoiu keskastme spetsialistide (siia kuuluvad nt meditsiinitehnikud, abiapteekrid, terviseteabe keskastme spetsialistid, kohalike omavalitsuste tervishoiutöötajad jpt) ning turule orienteeritud aia- ja põllusaaduste kasvatajate (nt loomakasvatajad ja mesinikud) seas. Seega ka siis, kui vaadata naiste ja meeste palka ameti järgi, on erinevus sama suur kui üldise palgalõhe puhul. Eelnenut kokku võttes: kuigi Statistikaameti avaldatav palgalõhe on korrigeerimata ega võta arvesse seda, et naised ja mehed töötavad erinevatel aladel, kajastab näitaja siiski üsna täpselt tegelikku pilti sellest, kui hästi töötab Eestis põhimõte „võrdse töö eest võrdne tasu“.
Euroopa viimaste aastakümnete trend näitab, et kuigi järjest suurem osa naisi on tööturul hõivatud ning nad on omandanud kõrgema hariduse, valitseb madalama palgaga sektorites endiselt naiste ülekaal, samas kui vastutusrikastel ametikohtadel on naiste osatähtsus väike. Et monitoorida soolise võrdõiguslikkuse olulisi aspekte, avaldas Eurostat hiljuti uue soopõhise statistika rubriigi, kuhu koondatakse põhinäitajad, mis on eriti olulised soolise võrdõiguslikkuse mõõtmisel: haridustase, tööturu näitajad, palk ja tervis.
Ühe näitajana on Eurostat avaldanud kogu soolise palgalõhe (total earnings gap), kus on arvesse võetud ka naiste ja meeste erinevat tööhõive määra ja töötatud tundide arvu. Mõte on selles, et palga kõrval mõjutab tulevasi pensione ja teisi sotsiaalseid garantiisid ka töötamine või mittetöötamine üldiselt. Näitaja on arvutatud esialgu vaid 2010. aasta põhjal, mil Eesti naiste ja meeste tööhõive määr oluliselt ei erinenud (erinevus alla ühe protsendipunkti), samal ajal kui mõningates riikides oli erinevus väga suur (näiteks Maltal 33, Kreekas 23 ja Itaalias 22 protsendipunkti naiste kahjuks). Samuti ei ole osaajaga töötamine (lühem kui 35-tunnine töönädal) Eesti naiste ja meeste seas kuigi populaarne (vaid 13% naistest ja 6% meestest töötab osalise tööajaga). Samas on riike, kus osaajaga töötamine on eriti populaarne just naiste hulgas (näiteks Hollandis töötab 76% naistest ja 24% meestest osalise tööajaga). Seetõttu ei näita kogu soolise palgalõhe number Eesti puhul midagi uut, kuid meie koht riikide pingereas paraneb tunduvalt: Eesti asetub Euroopa keskmisele tasemele. Põhjuseks on see, et töötundide arvust ning üldisest tööhõive määrast tulenevad soolised erinevused mõjutavad teiste liikmesriikide näitajaid enam.
Veel üks just Eesti kontekstis oluline teema, mida Eurostat soopõhise statistika valdkonnas tutvustab, on tervis. Eesti puhul on tervisest oluline rääkida seetõttu, et Eesti meeste oodatav eluiga sünnimomendil on kümme aastat lühem kui naistel, mis on üks suurimaid erinevusi liikmesriikide seas. Ka Eesti naiste ja meeste tervena elatud aastate erinevus on üks liikmesriikide suurimaid (tervena elatud aastad on see aeg elust, mis tõenäoliselt möödub pikaajaliste terviseprobleemide või krooniliste haigusteta), sealjuures on Eesti meeste tervena elatud aastate arv liikmesriikide väikseim. 2012. aastal oli Eestis naiste oodatav eluiga sünnimomendil 82 ja meestel 72 aastat, neist terviseprobleemideta möödub vastavalt 57 ja 53 aastat. Kas meeste kehvem tervis ja lühem eluiga on seotud peamise leiva lauale tooja rolliga, kelleks Eestis peab normide kohaselt olema mees?
Eesti on praegu Euroopas punase laterna rollis nii soolise palgalõhe kui ka Eesti meeste tervena elatud aastate poolest. Ei oma isegi tähtsust, millist konkreetset palgalõhe metoodikat valida, tulemus on Eesti jaoks ühtviisi nigel. Reaalsuses kajastab see statistika aga olukorda, kus naise madalam palk toob kaasa kehvema majandusliku kindlustatuse ning seeläbi suurema sõltuvuse oma partnerist, kelle tervena elatud elu on aga lühem kui teiste Euroopa Liidu riikide meestel.
Merle Paats, Statistikaameti projektijuht
Maretta Lunev, Statistikaameti analüütik
