Võntküla põllumees leidis kartulimardikaid

Kartulimardikas. Foto: Vilipeedia / Scott Bauer, USDA ARS

Lääne-Nigula vallas Võntkülas leidis terve elu kartulit kasvatanud Erni Vaino põllult kartulimardikaid.

Üle 30 aasta oma põllul kartulit kasvatanud mees otsustas, et sel aastal paneb kartuleid maha ainult kuus vagu ning praeguseks on ta leidnud põllult juba seitse mardikat. „Kohe kui vars väljas, on mardikas peal,” ütles mees.

Mees meenutas, kuidas ta nõukogude ajal nägi Valgevenes, kuidas madrikad olid terve kartulipõllu raagu närinud ja lisas, et siin siis sellist probleemi ei olnud. Kust nüüd mardikas tulnud on, mees ei tea.

Vaino paneb kõigile kartulikasvatajatele südamele, et nad oma põllud üle vaataksid, et seal mardikat ei oleks.

Kartulimardikas

• Kartulimardikas (vanamoeliselt koloraado mardikas; Leptinotarsa decemlineata) on poilaste sugukonda kuuluv mardikaline. Ta on umbes 10 millimeetrit pikk, erekollast või oranži värvi. Kummalgi kattetiival viis musta pikitriipu, eesrindmikul mustad täpid. Koorunud tõugud on kumera kehaga, oranžikaspunased. Täiskasvanud tõugud on värvuselt oranžikaskollased või tuhmkollased, 15-16 millimeetrit pikad, hästi kumerdunud kehaga.
• Kartulimardikas toodi Euroopasse 1877. aastal. Tol korral suudeti tema levik tõkestada. I ja II maailmasõja ajal aga nõrgenes kontroll ja vähenes tõrje ning kartulimardikas tungis edasi Euroopa aladel. Oma kodumaal Mehhikos kartulimardikas kartulit ei söö, vaid toitub endiselt oma põlisest toidutaimest, metsikust maavitsast.
• Eestis leiti kartulimardikas esmakordselt 1965. aastal Pärnumaal.
• Kartulimardikal on väga suur rännuinstinkt. Massilisi väljarändeid teevad nad tavaliselt kevadel mai- ja juunikuus. Väljarändeid soodustavad ka äikeseeelsed ja põuased ilmad.
• Noormardikad hakkavad mullast välja tulema, kui kartulipõllud on täisõites. Nad toituvad 3–10 päeva kartulilehtedest ning lähevad seejärel mulda talvituma.

Allikas: Vikipeedia

Milline tõrjeviis tuleks valida?

• Väikeaedades jõuab neid käsitsi korjata, kuid seda tuleb teha iga päev ja vähemalt kahe nädala jooksul. Siin on tähtis takistada mullast välja roninud mardikate mulda tagasi minekut. Kui mardikad jõuavad mulda tagasi minna, siis nad on pääsenud, tõenäoliselt muutuvad paikseks ja annavad uusi järglasi. Kartulimardika laialdast ja kiiret levikut soodustab nende suur paljunemisaste. Nende põhieesmärk ongi söömine ja järglaste soetamine.
• Korjatud mardikad tuleb panna soolalahusesse, sest seal nad hukkuvad täielikult. Praktikas on levinud mardikate puruks pigistamine, kuid see ei ole siiski soovitatav, sest on tülikas ja sageli ei toimu nende täielikku hävinemist.
• Kui väikeaedades on kartulimardikaid palju ja nende õigeaegne korjamine valmistab raskusi, on igal juhul otstarbekam kasutada keemilist tõrjet. Lisaks kartulile võivad nad hakata kahjustama ka tomatit jt taimi.

Allikas: Maaleht