Haapsalu endine aselinnapea Heino Tamm kirjutab, et linnas oleks hädasti vaja munitsipaalkortereid, mida üürida noortele vähekindlustatud peredele või Läänemaale tööle tulijaile.
Eluase kuulub inimese põhiliste tarbimisvajaduste hulka. Pea kõikides Euroopa riikides korraldavad riik ja omavalitsused üürieluaseme pakkumist. Ka Eesti peaks hakkama üürikodusid rajama.
Üürieluaseme kõrge hind on üheks põhjuseks, miks tööturule suunduvad noored spetsialistid lahkuvad Eestist — siinne palgatase ei luba iseseisvat elu alustada ja peret luua. Kokkuvõttes kahjustab see majanduskasvu ja selline trend mõjub hukutavalt juba kogu sotsiaalsüsteemile.
Kui üürimakse oleks korteri igakuisest laenumaksest väiksem, kaaluksid paljud eluaseme üürimist. Eestis üürivad kortereid enamasti eraomanikud, avaliku sektori osa on marginaalne, 1,8% kõigist eluruumidest. Samas Taanis kuulub avalikule sektorile 13, Soomes ja Rootsis üle 20, aga kaugemal Hollandis koguni 45 protsenti elamufondist.
Kuna tegu on hästi arenenud riikidega, keda me ikka ja jälle oleme endale eeskujuks seadnud, siis miks ei võiks ka nende riikide elamumajanduse kogemusi meil julgemalt üle võtta. Euroopa riikides on korterite pikaajaline üürimine üks loomulik elukorralduse valik ning see ei tähista tingimata kodanike sissetulekute või sotsiaalse staatuse taset.
Majandusminister Urve Palo on öelnud, et Eestis tuleks asuda rajama riiklikke üürikortereid. Ministri lennukast mõttest on saanud paraku valitsuspartnerite esimene tüliõun. Peaminister Taavi Rõivas ja rahandusminister Jürgen Ligi põrmustasid üürikorterite idee täielikult. Majandusanalüütiku Heido Vitsuri sõnul aga ergutaks riik elamumajanduse toetamisega kodumaist majandust ja tööhõivet.
Ministri ideele oponeeris kohe avalikult ka riigikogu majanduskomisjoni liige Arto Aas. Vastuväitena küsis ta, kas on mõtet riigi poolt pealinnastumisele hoogu juurde anda ja eelisarendada pealinna maapiirkondade arvelt, kui samas on Tallinnas kõige suurem elatustase ning toimiv kinnisvara– ja tööturg.
Mõnes mõttes on Aasal õigus, elamureformid on mõjutanud Eesti elamusektorit ja sotsiaalseid rühmi erinevalt. Kohalikud omavalitsused puutuvad kokku erisuguste eluasemeprobleemidega, näiteks kui Tallinnas valitseb suur munitsipaaleluruumide puudus, siis Kirde–Eesti linnades (Kohtla–Järve, Kiviõli) on aga paljud munitsipaalkorterid ja isegi –majad tühjad.
Haapsalu linna kunagised edumeelsed võimukandjad andsid kümmekond aastat tagasi endile aru munitsipaaleluruumide tähtsusest. Kredexi toel soetati tookord hulk linnakortereid, mida aga uus linnavalitsus on riburadapidi püüdnud rahaks teha.
Piirkonna arengule on tähtis, et iga omavalitsuse käsutuses oleks optimaalne hulk kvaliteetset munitsipaalelamispinda noortele inimestele, kes ei ole veel otsustanud, kus endale kinnisvara soetada.
Üürituru kahe põhigrupi, vähekindlustatud inimeste ning üliõpilaste ja noorte spetsialistide kõrvale on tekkimas ka uusi gruppe, kes vajavad üürikortereid, näiteks välismaalased, kes ajutiselt on Eestis tööl. Samuti vajavad hädasti odavat üürieluaset need lastega pered, kes majanduskriisi ajal on oma kodust ilma jäänud.
Eesti kuulub täna nii-öelda omanike riikide hulka, kus eluaseme omamine on saanud normiks rohkem kui mujal. 2011. aasta rahva ja eluruumide loenduse andmeil elas 79 protsenti leibkondadest enda omanduses olevas eluruumis (Euroopas keskmiselt 60 protsenti). Laialdaselt valitseb mentaliteet, et pikaajalises plaanis on vajalik kodu omamine ning üürikorterites elamist nähakse kui ajutist vaheetappi, mis on pigem osa üliõpilaselust kui vajalik keskealistele. Samas aga suureneb nende inimeste osakaal, kes ei soovi siduda end omanikukohustustega või vajavad paralleelselt teist eluaset näiteks tööjõu liikumise kontektis.
Haapsalu linnavalitsus peaks koostama endale eluasemevaldkonna arengukava. Arengukava võtaks arvesse prognoositavat tööhõivet, iivet ja pendelrännet. Riigi tasandil tuleks eluasemepoliitika siduda regionaalpoliitikaga, mille abil on võimalik vähendada eluasemeturu ja tööturu vahelist vastuolu ja linnadesse tööd otsima suunduvate maaelanike survet üüriturule.
Teiseks peab eluasemepoliitika arvestama tööturupoliitikat, mis vähendaks tööpuudust, suurendaks perede sissetulekut, piiraks üürivõlgnevusi ja pidurdaks sõltuvust sotsiaaltoetustest.
Kolmandaks ei saa unustada tervishoiupoliitikat, sest halvad elamistingimused muserdavad isiksust: kes kaotab tervise, kes satub juhtumisi alkoholismi jm pöördumatute haiguste küüsi.
Kohalikud omavalitsused peaksid enam hindama oma noori peresid kui töötegijaid ja maksumaksjaid. Omavalitsused võiksid ehitada noortele turuhinnast kergemini kättesaadavaid eluasemeid. Seda enam, et nii toimivad teised üleminekuriigid, kes pole meist sugugi rikkamad, vaid hoolivamad.
Heino Tamm, linnakodanik, IRL
Kahjuks see ei ole mitte ainul Haapsalu popleem! See on Eesti poliitikute suur poliitiline mööda laskmine ja poliitiline vaimupimedus.!Tänu sellele on vähenenud Eestis kõvasti töövõimelist elanikonnda. Vähenenud on riigi kaitsevõime ja ka kõhbemaks jääb Eesti rahakott kuna väheneb maksumaksjate hulk. Mitte midagi ei tehta riigis majanduse ja tööstuse arendamisel et luua juurde riigis uusi töökohti. Vähe tegeletakse kaubanduse arenduseka ja uute turgude leidmisega. Kõi see meie poliitikute laiskus omal tööpostil ja vaimuvaesus on eie rahva suurim vaenlane . tänu sellele tühinevad maakonnad ja külad . Maad jäävad sööti ja metsatuvad selliset on meie riigis poliitikute hoolitsus rahva ja riigi eest… Loe rohkem »
Seda kontekstist faktide väljakiskumist oskab mõni mees päris hästi. Tegelikkus oli selline : Toetusmeede oli tõesti : KredEx-i munitsipaal-üürielamufondi toetus omavalitsustele . Toetuse jagamise eesmärk oli tagastatud majades elavate üürnike ja piirkonda saabuva uue tööjõu eluasemeprobleemide lahendamine. Suur osa ca 80 % vahenditest jagati omavalitsustele tagastatud majade elanike probleemi lahendamiseks. KredExi poolt pakutav munitsipaal-üürielamufondi suurendamise toetus võimaldas kohalikel omavalitsustel katta kuni 50% sihtgruppidele mõeldud üürielamute ostu-, ehitus- või renoveerimishinnast. Haapsalu linn ostis 27 korterit, millest 4 läks haigla, kooli ja neuroloogilise taastusravikeskuse käsutusse. Ülejäänud anti sundüürnikele. Tolleaegne edumeelne linnavalitsus samal ajal tegeles ka aktiivselt munitsipaaleluruumide müügiga , näiteks 2004-2005 aastal… Loe rohkem »
Väike , aga oluline täpsustus. Kredexi toel osteti korterid sundüürnikele, kes elasid omanikele tagastatud korterites ning kelle elamispinna vabastamist omanik nõudis ja kellele linn oli siis kohustatud elamispinna tagama. See Kredexi toetusmeede oli põhimõtteliselt ainult selleks otstarbeks. Need ostetud korterid oli 5 aastase müügikeeluga ning on loogiline, et Haapsalu selle keeluaja lõppemisel müüs need korterid soodsalt korra juba oma kodust ilma jäänud inimestele.
Tegemist ei ole linnapea olulise täpsustusega, vaid teadliku eksitava informatsiooni levitamisega. KredEx-i toetusmeetme nimetus oli – Munitsipaal-elamufondi suurendamise toetus. KredEx-i kodulehelt on võimalik ka lugeda, et üürielamufondi suurendati esimeses taotlusvoorus Tallinnas, Tartus, Rakveres, Võrus, Elvas ja Haapsalus.
Täpsustus – munitsipaal-üürielamufondi suurendamise toetus.
Mis jura te siin IRl-ist ajate? Munitsipaaleluruumide vajaduse küsimuse tõstatas üles SDE minister Urve Palo. KE on Tallinna tasemel selle küsimusega tegelenud juba aastaid ja edukalt, aga vaja on, et siia taha tuleks ka vabariigi valitsus. Reformistist Haapsalu linnapea on ka väljendanud arvamust, et munitsipaalkorterite probleemi on võimalik lahendada regionaalpoliitika arendusega koos. Enne EL astumist ei olnud see probleem nii terav, aga nüüd kuis toimib tööjõu vaba liikumine, on iga hing KOV-ile oluline.
IRLi käes oli 8 aastat majandusministri portfell…mitu munitsipaaleluaseme algatust tuli?
kõike seda irl valitsemise ajal ei tehtud, vaid nüüd tagant järele kaagutatakse
Sul halb mälu. Teet Kallasvee valitsemisaegu soetas linn munitsipaalkortereid, mis aga nüüdseks on ka vist juba rahaks maha müüdud.