Fotograaf Arvo Tarmula ja muuseumi uus ekspositsioon. Foto: erakogu
Totaalse muutumise läbi teinud Haapsalu raekoja püsiväljapanekust on kadunud nii laev, talutuba kui ka koloniaalpood — tänasel muuseumiööl avatav uus väljapanek „Suvitaja teejuht” tiirleb ümber Haapsalu ja kuurordielu.
„Kui enne oli Läänemaa, siis nüüd on Haapsalu ja kuurort,” iseloomustas muutusi muuseumi teadur Edgar Tammus.
Eile õhtul nägi uut ekspositsiooni esimesena 150 Eestisse aastakonverentsile kogunenud Euroopa muuseumitöötajat. Täna õhtul, muuseumiööl, avab uuenenud raekoda ukse kõigile huvilistele.
Uus püsiekspositsioon, mis võtab enda alla kogu raekoja vasaku tiiva, viib külastaja 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse Haapsallu.
Näituse keskmes pole mitte niivõrd tollane linnaelanik, vaid just suvitaja.
„Suvitaja tuli laevaga, näiteks aurulaevaga Konstantin, ja lahkus rongiga,” selgitas Tammus ekspositsiooni põhimõtet. Nii algab ekspositsioon Vanast sadamast, kulgeb läbi promenaadi, vanalinna, Turuplatsi ja linnuse raudteejaamani välja.
Ekspositsioon on üles ehitatud fotodele — mõni neist tuttav varasematest näitusest või vaateraamatutest, mõni aga pakub rohkem avastust.
Näitusepilte valides tuli läbi vaadata tohutu hulk fotosid ja kohati oli muuseumi teaduri Asta Veenpere sõnul raske otsustada, mida võtta, mida jätta. Ta lisas, et mõni foto pärineb ka Eesti ajaloomuuseumi kogust, näiteks pilt raudteejaama ehitusest — Haapsalu muuseumis pole selle kohta ühtegi jäädvustust.
„Tsaariaegsete negatiivide kvaliteet on nii hea, et nendest saab teha korralikke suurendusi,” kiitis teadur.
Üleelusuurune foto 20. sajandi alguse Karja tänavalt koos ehtsa laternaposti ja ruumi keskel trooniva Haapsalu kuursaali maketiga aitavad külastajal end sada aastat aastas tagasi mõelda.
Kui peasaalis on peategelane Haapsalu, siis kõrvalruumid aitavad heita pilku suvitaja hingeellu.
„Just suvitaja, mitte turist,” õhutas Veenpere.
Endise pimeda talutoa asemel on nüüd hoopis valgusküllasem suvitaja tuba. Suurt luksust tollastele suvitajatele ei pakutud — voodist, lauast ja kapikesest oli suviseks äraolemiseks küll.
Seina pealt saab teada, et suvitajad pidi end linnavalitsuses registreerima ja tasuma suvitusmaksu, mis 1930. aastatel oli 4 krooni.
Suvitajate nimekirju koos peatuskoha aadressiga avaldas tollane ajakirjandus — näiteid nendest on nii 1886, 1895 kui ka 1930. aastatest.
Varem pole avalikkuse ees olnud Bergfeldti mudaravila dokumentidekaustas leiduvat nimekirja supealasutuses mudavanni võtnud keiserliku perekonna liikmetest.
Muuhulgas saab uurida, millised olid merevee ja õhu temperatuurid 1930. aastate suvel ja palju suplejaid noil aastail meres end värskendamas käis.
Haapsalu kuulus meremuda on saanud päris oma ruumi koos istevanni, omaaegse vanniahju ja võimalusega muda ennast lähemalt uurida.
Üks osa püsiväljapanekust jääb aga edaspidiseks avastamiseks — endisse raearhiivi tuppa, kus viimati valvas tollimees konfiskeeritud salapiirituse kanistreid, tuleb Edgar Tammuse sõnul väljapanek kuulsamatest Haapsalu suvitajatest.
Pätid põletasid selle maha.
Nii ma kahtlesingi et on lugu. Khju küll on.
Kas fotonäitust võib muuseumiks pidada ? Kahju, et Haapsalu muuseumi öö lõppes juba kell 22, rahvast oleks jätkunud kauemaks. Teistes linnades ongi kauem. raekoja tädid aina korrutasid sellest kuidas kell 22 tööaeg otsa saab ja kõik tuleb välja ajada. Kahju !
Korralikust muuseumist on järel vaid riismed, laps tahtsi näha raudrüüd ja mõõku, aga kogu parem kraam on ära viidud.Kahju!
Haapsalu linnuses, kunagise lavatagune poolrundeel oli vahepeal üheksakümnendatel aastatel koos puidust korruste ja katusega ära taastatud. Kas keegi oskaks üelda, miks need on hiljem ära lammutatud?
Ei tea kas raudrüü veel ka alles on?