Aidi Vallik: Meiekandimehed lähevad Eurovisionile

Veel nädalake, isegi vähem — ja taas on käes paljude jaoks meelierutavad õhtud, mil end koos seltskonnaga telekate ette istutada. Juba praegu sagenevad ajakirjanduses „rindeteated” Kopenhaagenist, kus meie eurolaulik Tanja end juba oma senise elu tähtsaimaks ülesastumiseks ette valmistab. Paljud on taas siirameelselt täis lootust, kõigi fänniennustuste kiuste, muusikatundjate ja –armastajate arvamuste kiuste.

Ega see ole ju halb. Pole hullu midagi, võib–olla on tervisele kasulikum, kui pärast kontserti võidu või esikümnekoha tähistamise asemel kerge pettumusega hoopis kosutavale ööunele minna ja mõelda, et küllap järgmine aasta läheb paremini. Nii nagu Eurovisioni–õhtud meil siin enamasti ikka lõppenud on. Ja poole aasta pärast on vaja meie eurolaulu meenutamiseks internetist järele vaadata, sest tee või tina, ei meenu enam.

Sellepärast Eesti ilmselt Eurovisionil ei võidagi, et need meie eurolaulud ei jää õieti endalegi kuidagi erilisena meelde, on lihtsalt ilusad laulud. Selline viisakas ja heal tasemel õiges mustris kootud asjake, mis aga sellisena ometi õieti ei kõnele ega puuduta.

Eurovisioni võidulood on aga kippunud olema teisest puust. Mõnigi kord kummalised, ootamatud, aga igatahes aasta lugude tüüpilisest mustrist kõrvale kalduvad, huvitavaid ja originaalseid tehnilisi võtteid kasutavad. Need eristuvad, jäävad meelde, ja sellistena võidavad.

Eesti laulu viimased kaks aastat on näidanud, et sellised lood on meil täitsa olemas olnud, aga (lõpp)hääletusel on need välja kukkunud. Winny Puhh tegi sellest hoolimata päris ägeda ja ootamatu rahvusvahelise tähelennu ka Eurovisioni–väliselt, aga kui ta oleks seal osalenud…. siis mine tea? Ehk oleks alguses paljudel kõhu lahti ehmatanud nagu Lordi, aga näe, mis viimasest välja tuli. Sel aastal jääb Eurovisioni laval näitamata Super Hot Cosmic Blues Band, mille „Eesti laulul” napilt teiseks jäänud lugu oli üks huvitavama, sügavama ja põimituma stilistikaga lugusid üleüldse, mida viimaste aastate jooksul üleüldse kuulnud olen. Maailmaklass. Aga teistele näitamiseks saadame viisakama variandi, mustris püsiva Tanja.

Sellepärast olen ma mitu korda mõelnud, kas mingi viga on peidus näiteks meie oma „Eesti laulu” hääletusprotokollis — aga see ometi on ju aastate jooksul mitu korda muutunud? Meie eurolugusid on välja valinud omamaine ekspertžürii (1993–1995), rahvusvaheline žürii (1996–2003), seejärel katsetati puhast rahvahääletust kuni 2008. aasta kreisifiaskoni, mille tulemusena vahetati järgmiseks aastaks välja nii Eesti Eurovisioni–projekti juht kui meie eurolaulu hindamissüsteem.

Sellest ajast saadik on toimunud meie laulu valimine kahes hääletusvoorus: esimeses omavad võrdset kaalu nii ekspertžürii kui rahvahääletus ning kaks enim punkte saanud laulu lähevad veel kord rahvahääletusele. Ja mulle näib, et pigem kaldutakse seal neist kahest välja valima just see hambutum, viisakam, see, mis rohkem „mustrisse” langeb. Ega saa sellisena kunagi võita.

Puhas žürii võib ilmutada professionaalset kretisismi ja jääda oma valikutes rahvakaugeks. Puhas rahvahääletus on täiesti kontrollimatu stiihia, mis sõltub promost, sõprade arvamusest, ilmaoludest, joodud siidrite või loo seniste raadioesituste arvust jne — igatahes muusika kui sellise hindamisega seal tegemist ei ole. Pealegi juba lähemate aastate jooksul üha enam ja enam jääb sellest hääletusest eemale kaalukas osa noorest 20-aastaste põlvkonnast, kes telerit enam ei vaatagi, vaid eelistab sellele arvutit. Olen mõelnud, et äkki kujunebki kõige objektiivsem valiku praeguse „Eesti Laulu” hindamissüsteemi esimene hääletusvoor, kus esikümme rivistub professionaalse žürii ja rahvahääletuse koosmõjul.

Ei teagi, kuidas need asjad peaksid olema. Ja kas üldse peaks kuidagi teisiti olema. Võib–olla mitte. Võib–olla ootab meid selletagi juba sel või järgmisel või ülejärgmisel aastal ees uus rõõmus Eurovisioni–üllatus.