Möödunud pühapäeval peeti nii Eestis kui ka Soomes ülestõusmispüha ehk munadepüha. Eestis elades värvisime–koksisime meiegi mune, vahel sai ka kirikus käidud. Kuidas parasjagu tunne oli.
Soomeski on munade värvimine peamine, mida pühadel kindlapeale tehakse. Ühtlasi tuuakse pajutibud tuppa. Söögiks valmistatakse lammast ja nii–öelda magusroaks tehakse naljaka nimega (ja ka maitsega) mämmi, mille kõrvale pakutakse vanillikastet. Peale selle on Vene köögist pärit pasha.
Mõni siin elav eestlane nimetas mämmi kõige jõledamaks asjaks, mida proovinud on. Ostsin minagi kohalikust säästumarketist Lidlist paar sügavkülmutatud mämmi prooviks. Ei hakanud ise tegema. Mämm on maitselt maltoosaga ülevalatud leivasupp või pigem isegi leivapuder. Pisut veider meie pere maitsemeelele ja nii ta pärast proovimist söömata jäigi.
Pidevalt kiirustavas ühiskonnas on ka munade värvimine kiireks muutunud — järjest vähem nähakse vaeva. Sibulakoorte, teraviljade ja lõngadega värvimine jääb aina enam tagaplaanile. Munavärvidegagi ei jännata enam nii palju. Moodne inimene ostab siin Soomes juba poest valmisvärvitud munad.
Veel moodsam kirjutab valgele munale vildikaga peale „sinine”, „punane” või „roheline” — vastavalt sellele, mis värvi peaks muna olema. See viimane oli nüüd poolnaljaga öeldud. Facebookist jäi silma, et just sääraselt värvitud munade pilte liikus tänavu kõige enam. Osa inimesi ostab Soomes munadepühal lauale ka tavalisi šokolaadimune. Üks neiu rääkis: soomlased olevat öelnud, et mune oli kombeks ise värvida 70ndail. „Nüüd on poed mune täis!” lisas ta.
Munadepühad on soomlastele jõulude järel teised suuremad pühad, puhkepäevad algavad suurest reedest ja kestavad veel esmaspäevalgi, kui eestlane juba tööd rügab. Nagu eelmises loos kirjutasin, riietuvad lapsed nõidadeks ja jooksevad pajuokstega ukselt uksele kommi või raha küsides.
Suur reede on vaikne ja perekeskne püha, kus vanade traditsioonide järgi on keelatud pidutseda, külas käia ja isegi valju häälega naerda. Meenutatakse Kristuse kannatusi ja tema ristisurma.
Usklikud soomlased võtavad seda väga tõsiselt. Loomulikult on kõik asutused ja toidupoed suletud. Meie pere käis pudru tarbeks piima hankimas bensiinijaamast. Hea, et needki avatud olid. Tõenäoliselt oli toidumüük seal neil päevil laes, sest kindlasti oli peale meie teisigi, kes ei osanud nelja päeva varusid ette näha.
Lastele on suurim oodatud sündmus pühademunade jaht. Üldjuhul on šokolaadimunad kodus varem ära peidetud, vahel ka koduaias. Mõned räägivad, et peidetakse lausa jõulude ajal.
„Jõulude ajal peidetud munad tuleb munadepühal üles otsida,” rääkis üks soomlane mu mehele. Kuna tol hetkel ma šokolaadimunade peale ei tulnud, siis imestasin naiivselt: „Ei ole võimalik, need lähevad ju haisema!”
Mees noogutas innukalt kaasa: „Ju nad siis neid ei koksi ega söö!”
Taas meiesuguste vanamoodsate pereinimeste blondiinihetked! Sädelevaisse hõbepaberitesse pakitud jänkupiltidega šokolaadimunadele ei tulnud me kumbki.
Meie pere värvis mune pühapäeval ja ikka sibulakoortega. Pojaga koksisime ja sõime paar neist ära ka. Tütrel pole keedumuna vastu armastust tekkinud ja mees oli tol päeval tööl. Nii et vaikne tavaline päev. Pajutibud olid vaasis.
Järgmisel aastal teen lammast ja pashat. Esimest korda. Luban.
