Teatriarvustus: Kompositsioon neljast teosest neljale häälele

Vanaisa (Jaak Pihlakas). Foto: Arvo Tarmula

Aivo Paljasmaa seekordse Tammsaare lavastuse tüveks on kirjaniku novell „Vanaisa surm” (1939), oksteks „Poiss ja liblik” (1914), „Mäetaguse vanad” (1901) ning stseen „Põrgupõhja uuest Vanapaganast” (1939). Vanaisa surmast jutustades räägib lavalugu ka vanaisa elust. Paljude omaaegsete talumeeste eluloo saab kokku võtta õige lühidalt: sündis, tegi tööd, võttis naise, sai lapsed, suri.

Argipäevane elu

Selline paistab ka laval nähtud vanaisa elu. Poisieas oma unistuste poole püüeldes ei märka ta ilu argipäevas, olemasolevas. Noore mehena koos naisega tööd tehes on ta juba targem tähele panema argipäeva pakutud lihtsat rõõmu ja rahulolu, olgu selleks heinailm, hea kalasaak või armas ja usin kaasa.

Siis tuleb viimne hüvastijätt naisega ja lõpuks vanadus, enese minekumõtted ning lahkumine. Kas nii lihtsa loo lavale seadmine mitte igav ja ettearvatav välja ei kuku? Milleks vaadata esivanemate sündmustevaest, töörügamist täis argipäeva?

Aga sellepärast, et lavastaja läheneb arvatult rusuvale argipäevale teistmoodi. Paljasmaa on teksti ja sündmusi lahti võttes ning omal moel kokku pannes keskendunud hellusele, õrnusele, hoolimisele.

Minia (Maris Vaiksoo) talitab osavõtlikult ja lahkel meelel ümber taadi ning tõrjub tema suremisjutte. Pojapoeg Uku (Mattias Metsalu) kõneleb vanaisaga tasasel (puhuti küll tungival) häälel. Ta on uudishimulik surma ja vanaisa kolme ime — silmade ja kõrvadega kepi, piibu ja targa tihase — suhtes. Lihtlabane saamahimu on selles lavaloos pigem kõrvaline. Kui, siis imest osa saamise himu.

Vanaisa mälestuspiltides näeb liigutavat hellust, mis valitseb tema noorema mina (Simmo Vaiksoo) ja kalli kaasa vahel. Hellus pole kuhugi kadunud ka aastakümnete pärast, kui mees naise surisängi ääres temaga olnud aegu meenutab. Üksteise hoidmine mitte ainult elu pöördelistel hetkedel, vaid kogu aeg — see võiks olla sõnum, mille vaataja koju kaasa saab.

Vaikimine näitab suurt tarkust. Kui vanaisa (Jaak Pihlakas) lavale veeretatakse, siis päris tükk aega ei kuule temalt sõnagi. Pimeda vanaisa pilk on pööratud sissepoole. Mida ta seal vaatab, seda näeb publik tänu jutustajale ja teistele näitlejatele.

Taadi kahvatul palgel on valgustust saanu ilme. Näeme laval justkui Vargamäe Buddhat, kes on jõudnud vaimse selguseni. Tema sõnad toetavad seda muljet. Kõlama jääb tõdemus, et elu on nüüd nii ilus. Ilus ja rahulik.

Silmanägemisest ilma jäänud taat leiab ka sellest head. Nüüd on tal aega ja võimalust märgata, mida nägijana ei näinud. Osatäitja on leidnud hääletooni, mis annab publikule võtme tema rolli paremaks mõistmiseks. Esialgu tundub, et vana matkib naljapärast oma minia heledat Vargamäe krõõdalikku häält. Aga see sosisklemisi–imestamisi–imetlemisi–naljatlemisi kõnemaneer jätkub. Vaid umbes kahel korral vanaisa ärritub ja tõstab häält. See hästi ei sobi niisugusele õndsuse ääremaile jõudnud taadile, kes ei himusta enam midagi. Miks peaks miski teda sel juhul pahandama?

Ehedad hääled

Hääled on lavastuses tähtsal kohal. Õrnus, hellus ja osavõtlikkus väljenduvad rohkem hääletooni kui sõnade kaudu. Osatäitjad räägivad pigem vaikselt. Ka suuri tundeid antakse edasi tasasel häälel. Lavastaja on kõvasti ära keelanud nn ilulugemise ja ilmekuse ning saavutanud sellega loomulikkuse.

Mis lavale sattunud harrastajal enamasti kaduma kipub. Ehedust suurendab ka linnulaul, millest ei teagi, kas kostab see õuest või kõlarist, ja Mattias Metsalu pillimäng. Kahju, et jutustaja hääl tuleb masinast ja kõlab väikeses ruumis ka seda moodi.

Tegevuste tinglikkus ja rekvisiitide puudumine on näitlejaile kindlasti omamoodi proovikivi. Kuidas sa talitad, nõelud või niidad, kui pole, mida peos hoida! Tekstile keskendudes tuleb nagu muu seas kujutada tavategevust. Midagi tuleb paremini välja, mõni asi paneb vaataja muigama, aga mäele vedasid selle kelgu kõik.

Lugu põhineb kirjandusel. Sestap on raamat laval kogu aeg olemas ja üles astumas, ehkki muus tegevuses vajaminev esemeline pool „mängitakse välja”. Nii meeldib mõelda raamatukoguhoidjale. Keegi teine mõistab märgata muid asju. Oma elu– ja teatrikogemusest lähtuvalt hoopis muid. Seda võimaldab nii Tammsaare tekst kui ka Paljasmaa lavastus.