Eelmisest neljapäevast on avatud Läänemaa naiste tugikeskus naistele ja lastele, kes on langenud lähisuhtevägivalla ohvriks.
Naiste turvalisuse huvides on varjupaiga asukoht salajane. Varjupaiga avamise protsess oli pikk ja keeruline, nentis Lääne maakonna haridus– ja sotsiaalosakonna juhataja Kersti Lõhmus. Lõhmus meenutas, et 2011. aastal tutvustas ta varjupaiga ideed omavalitsusjuhtidele, aga tollal kaugemale ei jõutud.
Läänemaa naiste tugikeskuse juhatuse liige Serli Küünarpuu ütles, et aastaid tagasi ohvriabis töötades mõtles ta naiste varjupaigale juba 2005. aastal. Haapsalu naised võisid küll abi otsida sotsiaalmaja turvakodust, aga see pole ikka päris see; maal elavad naised said abi sõpradelt–tuttavatelt, kui üldse said, sõnas Küünarpuu.
Nüüd on Läänemaa naiste tugikeskus lõpuks valmis. Sel on oma ruumid — neljatoaline korter — ja töötajad, kelle nimesid–nägusid samuti turvalisuse huvides ei avalikustata. „Ei maksa peljata, varjupaik on täiesti salajane. Kui saab avalikuks, siis vahetame,” kinnitas Serli Küünarpuu.
Tugikeskus on naistele, kes on langenud vaimse, füüsilise, majandusliku või seksuaalse vägivalla ohvriks, sinna võib tulla koos lastega.
Serli Küünarpuu ütles, et naiste varjupaik on ka üks võimalus muuta ühiskondlikke väärhoiakuid. Sageli tunneb väärkoheldud naine end süüdi ja hoopis mees võtab ohvri rolli, sest „ega siis ilmaasjata hakka keegi lööma; mis ta siis näägutab” jne.
Ohver tunneb häbi
Lähisuhtevägivald võib olla varjatud, sest vääriti koheldul puudub tihtilugu arusaamine, et teda väärkoheldakse.
Pereliikmete peale kaebust esitada on raske. Ohver võib olla vägivallatsejast majanduslikult või emotsionaalselt sõltuv, karta hülgamist, elatusvahenditeta jätmist või tunda häbi. Sageli loodetakse, et vägivallatseja muutub. „Lähisuhtevägivalla statistika kinnitab aga, et vägivald süveneb,” nentis Küünarpuu.
Tihtilugu on vägivallatseja sõbralik ja särav isiksus ning keegi ei usugi, et kodus omavahel olles võib ta olla teistsugune. Naisel on vahel väga raske oma sugulasi ja sõpru panna uskuma, et ta vajab abi.
Mis on väärkohtlemine
Väärkohtlemiseks saab lugeda iga tegu või tegematajätmist, mis kahjustab inimese psüühilist, füüsilist, emotsionaalset või sotsiaalset tervist.
Väärkohtlejaks võib osutuda peale abikaasa ka laps, lapselaps vm lähisuhtes olev isik.
„Kellelgi ei tasu arvata, et temaga juhtunu on tühine, kui pole kehavigastusi. Vägivalla kese on võim ja kontroll,” ütles Serli Küünarpuu.
Füüsiliseks vägivallaks loetakse käitumist, mis tekitab hirmu, kuigi kehal pole sellest märki. Füüsiline vägivald on ka lukustamine, isiku peale sülitamine, une keelamine, juustest tirimine, igasugune haiget tegemine, millest ei jää alati märki (ka näiteks tõukamine).
Seksuaalvägivalla alla kuulub nii seksuaalsuhte pealesurumine kui ka kommenteerimine laadis „sa oled lame kui pesulaud” vms — pilgud, märkused, keha kommenteerimine.
Emotsionaalne vägivald on hirmutamine, ähvardamine, solvamine, kontroll, keelud. Ei arvestata õigust privaatsusele, eneseväärikusele, eneseteostusele, selgitas Küünarpuu.
Vaimne vägivald võib olla parastamine, halvustamine, kritiseerimine, naisele väärtuslike asjade lõhkumine, dokumentide äravõtmine, armukadedus. Mõnikord ei lasta naist õppima või tööle minna.
Majandusliku vägivalla alla kuulub näiteks tšekkide kontrollimine, ainult oma hobidele raha kulutamine, majapidamisraha äravõtmine, vara oma nimele kirjutamine jms.
„Vägivallast on väljapääs. Tugikeskus aitab seda leida,” kinnitas Serli Küünarpuu.
Läänemaa tugikeskuse telefonile 504 2300 saab helistada ööpäev ringi. Ööpäev ringi võib helistada ka üleriigilisele telefonile 1492 või kirjutada laanenaistetugi@gmail.com.
Esimene naiste varjupaik loodi Tartus 2002. Varjupaigad on Ida– ja Lääne–Viru–, Viljandi–, Järva–, Valga–, Rapla–, Pärnu– ja Võrumaal ning Rakveres. Varjupaiku rahastab sotsiaalministeerium hasartmängumaksu nõukogu kaudu.
Naiste tugikeskused
Eestis on 11 naiste tugikeskust, mis pakuvad vägivalda kogenud naistele (vajadusel koos lastega):
• turvalist pelgupaika pärast vägivallajuhtumit või vägivallaohu korral, võimalust rahuneda, välja puhata;
• vajadusel ajutist elupaika;
• psühholoogilist ja juriidilist nõustamist ja kriisiabi;
• abi ametiasutustega (nt politsei, sotsiaalamet) suhtlemisel;
• informatsiooni probleemi juriidiliste külgede kohta (nt kohus, lahutus, lastekaitse)
• tuge nn uue elu alustamisel;
• võimalust tugikeskusesse tagasi pöörduda, et arutada järgmisi samme.
Allikas: Eesti Naiste Varjupaikade Liit
