Taasiseseisvumisest on meil juba 25 aastat möödunud, aga minevikuga rahu tegemine ei ole isegi veel päevakorrale kerkinud. Kas selle peale ei ole tuldud või seda lihtsalt ei raatsita teha, küsib autor Siim Kallase tuleku ja mineku põhjuste üle arutledes, kirjutab ajakirjanik Ene Pajula.
Ei saa öelda, et kõik seal räägitu oleks olnud täiesti uus. Meie arusaam heast ajakirjandusest oli üsna samasugune kui vanas demokraatiariigis Norras. Kui meid miski takistas, siis oli see meie enesetsensuur. Pahatihti olime ette kindlad, et mõne isiku või teema torkimine on mõttetu, see ei jõua niikuinii lehte ja võib lõppeda ametialase enesetapuga. Aga et ajalehega saab tappa nii kärbse kui ka inimese, rääkis meile ajakirjanike legendaarne õpetaja Juhan Peegel. Nagu ka seda, et enne kui keegi avalikku häbiposti seada, tuleb selle isiku hea– ja pahateod põhjalikult järele kaaluda. Kindlasti ei tohiks ajakirjandus lasta ennast ära kasutada.
Häbiposti panekut tuleb kaaluda
See lugu tuli mulle jälle meelde, kui Siim Kallas keset valitsusläbirääkimisi Eesti tolmu jalgelt pühkis. Ma ei saa senini aru, mis siis juhtus. Ajakirjanikud on kinnitanud, et polnud Kallase vastu mingit nii tõsist meediarünnakut, et ta sellepärast pidanuks ära minema. Tõenäoliselt andiski see rünnak Kallasele pigem ettekäände kõik sinnapaika jätta, sest ma ei kujuta ette, kuidas tema elukogemuse ja positsiooniga inimene oleks saanud leppida, et ühelt poolt suunab teda Michal ja teiselt Rosimannus.
Aga ikkagi, turja ju karati ja kui ajakirjanikud möönavad, et see polnud tõsiselt võetav, siis miks seda üldse alustati? Kas loodeti klikke või Bonnieri preemiat?
Üks hea näide, mis mulle tollest Norra koolitusest meelde jäi, oli seotud John Kennedyga. Kui JFK 1961 USA presidendiks sai, polevat Ühendriikides olnud mitte ühtki ajakirjanikku, kes poleks teadnud tema kombest üle aisa lüüa. Puritaanlikus Ameerikas on truudusemurdmine tänapäevalgi tõsine patt, ammugi siis üle poole sajandi tagasi.
Mõelda, kui suur maa on Ameerika ja kui palju on seal ajakirjanikke, aga nad olid kõik, olgu sopa– või kvaliteetlehes, vaikimisi ühel meelel — Kennedy on liiga hea president, et teda mingite naistelugude pärast allavett lasta. Nii nad pidasid suu.
Teine asi, mida norrakad tol ammusel ajal õpetasid, oli see, et uuriv ajakirjandus nõuab aega ja raha. „Võtke endale just nii palju aega kui vaja,” soovitasid nad. Uuriv ajakirjandus pole see, kui pannakse lehte mingi lekitatud dokument ja hakatakse siis osalisi pommitama. Dokument käiakse tõendina välja alles siis, kui kõik on selge. Et Eesti ajakirjandusel ei ole ei aega ega raha, siis seda põhjalikumalt tuleks ootamatult saadud dokumentide avalikustamist kaaluda.
Miks Kallas vaikis?
Kallast võib mõista — ta on lõputust kahtlustamisest tüdinud. Ta oli meie taasiseseisvunud riigi esimeste ülesehitajate seas. See oli nii tema õnn kui ka õnnetus. Viimane selles mõttes, et too oli metsik aeg. Kapitali akumulatsioon on olnud pöörane kogu maailmas. Ma ei usu, et maailma vägevate hulgas oleks palju neid, kelle esimene miljon tulnuks kokku täiesti ilma hämaraid võtteid kasutamata.
Nagu ütles ka Toomas Vilosius, pole meilgi ühtki poliitikut ega ärimeest, kes poleks tollal alla kirjutanud mõnele paberile, mida ta nüüd häbeneb.
Kallasel oli tol ajal tõsine mure riigi rahanduse kindlustamisega ja poleks ime, kui ta pidi vahel kõikuma väga hapral pinnal. Minu meelest ei ole talle selles vallas midagi ette heita — kõigile vapustustele vaatamata pidas riik vastu ja Eesti kroon püsis kindlalt kuni euroni.
Tõsi, Kallas võinuks kohe alguses öelda, et jah, see on minu allkiri, aga see leping jäi soiku ega põhjustanud midagi kurja, selmet hakata väitma, et ei mäleta. Kas oleksid ajakirjanikud sellega rahuldunud? Kallas andis oma viimases intervjuus ju selgesti mõista, et rohkem ta öelda ei saa, aga ta näeb ette, et küsimine ei lõpe.
Kallas polnud selle garantiikirja taga ju üksi, seal oli veel osalisi ja ilmselt ei pidanud ta mingil põhjusel õigeks nende avalikkuse ette toomist. Mõelda, mis juhtuks siis, kui kõigi kuritegude avastamisel loodetaks ainult kurjategijate puhtsüdamlikule ülestunnistusele?
Koputamine
Kui minu nõukogude ajal välja kujunenud arusaamade kohaselt on miski sügavalt amoraalne, siis on see koputamine. Ajakirjandusele on see, vähe sellest, et aktsepteeritav, vaid lausa seadusega kaitstud tegevus. Ma saan allika kaitsmisest aru, kui see toob kaasa ohu tema elule või tervisele, aga enamasti ju ei too.
Miks ei võinud see Kallase kaasuse koputaja/lekitaja oma nime all esineda, miks mitte ise selle loo autor olla?
Kas sellepärast, et ta sai aru — see tegu polnud päris kiiduväärne?
Lekitaja isik ja tema motiivid oleksid avalikkusele andnud päris palju informatsiooni. Ükski normaalne inimene ei usu, et tolle kahtlase dokumendi ajalehte sattumine Kallase tegutsemise esimesel päeval oli juhus. Arvata võib, et lekitaja teab rohkem, kui ta toimetusele avaldas. Miks temalt siis täpsemalt ei päritud?
Sama küsimus tekib mul ka Veerpalu omaaegse kaasuse puhul. Ka tollal algas klaperjaht pärast seda, kui keegi lekitas info positiivsest dopinguproovist. Miks temagi isikust tehti suur saladus? Miks ei tulnud ta selle infoga välja oma nime all?
Käepärane nui
Kolmas asi, mis mulle toda vana koolitust meenutab, on see, kui ma jälle loen või kuulen mõnest vanast kommunistist või kagebešnikust. See on nii käepärane ja hästi äraproovitud nui, mida kasutatakse enamasti siis, kui kellegi edu käib närvidele. Tahaks lajatada, aga head argumenti ei ole. Arvestama peab ainult seda, et nuheldav ei oleks liiga noor.
Selle kohta ütlesid Norra koolitajad, et nemad olid okupeeritud viis aastat, meie viiskümmend, aga meie olukord on sarnane.
Nad rääkisid meile ühest Norra meditsiiniõest, kes läks sõja ajal tööle Saksa laatsaretti. Ta oli 18 aastat vana, oma pere vanim laps ja pidi aitama peret ülal pidada. Töökohti polnud väga valida. Kui sõda lõppes, läks ta koos paljude teistega kohtu alla. Tema karistus oli päris karm: kolm aastat reaalset vanglat.
Mingil ajal viiekümnendail, kui kohus kollaborantide üle oli suures osas lõppenud, karistused mõistetud ja paljudel juhtudel ka kantud, toimus suur avalik arutelu. Otsustati, et arved on klaaritud ja enam seda teemat ei tõstatata. 1982. aastal aga kandideeris too kunagine meditsiiniõde Norra parlamenti ja uuriv ajakirjandus tõstis tema mineviku uuesti üles, tekitades uue tormilise mõttevahetuse.
Lõpuks jõuti siiski kokkuleppele, et ajast, mil too daam vanglast vabanes, polnud talle mitte midagi ette heita: ta oli teinud head tööd nii oma kogukonna kui ka Norra riigi heaks; pealegi oli minevikuga juba kord lõpparve teha otsustatud ja nii jäägugi! Igatahes valiti too kunagine meditsiiniõde parlamenti ja rohkem seda teemat ei tõstatatud.
Loo moraal ja norralaste tungiv soovitus oli, et peame meiegi, nii kiiresti kui võimalik, sellise ühiskondliku kokkuleppe sõlmima; me ei tohiks oodata, kuni viimane komparteisse kuulunud inimene sureb.
Taasiseseisvumisest on meil juba 25 aastat möödunud, aga minevikuga rahu tegemine ei ole isegi veel päevakorrale kerkinud. Kas selle peale ei ole tuldud või seda lihtsalt ei raatsita teha?
Oli meil seda tsirkust vaja?
Tulen veel kord Siim Kallase loo juurde. Kui selle kahtlase dokumendi allkirjastamine oli, või hoidku jumal, on ikka veel ohtlik Eesti julgeolekule või iseolemisele, siis miks see paber jälle riiulisse pandi? Et oleks mugav uuesti pihku haarata, kui Kallas tahaks Eestis veel midagi teha?
Mulle meeldis tõesti kellegi Madis–Ulf Regi tähelepanek ühes hiljutises Postimehes, et vähe on riike ja rahvaid, kellele Euroopa Komisjoni asepresident peaministriks ei kõlba. Aga meid on ju terve miljon, meil on selliseid igalt tänavanurgalt võtta.
Mitte et mul midagi Taavi Rõivase valitsuse vastu oleks. Las innukalt alustanud noored harjutavad, aasta on liiga lühike aeg, et nad midagi kapitaalselt kihva jõuaksid keerata, eriti siis, kui Jürgen Ligi kullipilgul riigi rahakotti valvab.
Aga oli meil siis seda tsirkust vaja? Millega ma tahan öelda, et uuritagu selle kahtlase dokumendi taust lõpuks välja või unustatagu see igaveseks.
Ene Pajula, ajakirjanik
No sahkerdas Rahva Hääles, unustame ära.
No sahkerdas Hoiukassade peavalitsuses, unustame ära.
No sahkerdas Eesti Pangas, unustame ära.
No sahkerdas R-Hoolduses, unustame ära.
Brüsseli asju me veel ei tea.
Ta on ju nii kena vunts, anname talle andeks.
Inimesetapja Romeo Kalda on istunud kaua vangis. Anname talle andeks, ta võiks isegi kandideerida vangivalvurite a/ü liidriks.Tunneb ju vangla elu peensusteni.
Ene Pajula oskaks ilmselt ka sel teemal väga veenva loo kirjutada
Vilosiusel võib ju õigus olla aga kõik need poliitikud ja ärimehed ei kandideeri peaministriks. Järjest rohkem saab selgeks, et meie linna aukodanik Lipstok varjas kogu oma Eesti Panga perioodil Vahur Krafti ja Siim Kallase sigadusi. Uus panga president võttis asja ette, miks Lipstok seda ei teinud. Pange tähele, et nii Lipstok, Kallas kui Kraft kasutavad enda õigustamiseks üht ja sama fraasi – teadlikult pole midagi valesti teinud.
See artikkel on kirjutatud omaaegsete juhtfiguuridest petturite õigustamiseks,kui Kallasel pole midagi varjata miks siis vassida-ei mäleta,pole olnud jne.Oletame,et garantiikiri oli meie riigi huvides antud aga kui selle arvelt (väljaarvatud meie riik)sai keegi keda peab varjama kasu.Keegi pole Kallast süüdistanudgarantiikirja andmises vaid selle andmisega seotud asjaolude varjamises,etmitte öelda valetamises.
Üle tuleks olla mineviku varjude pidevas ülestõstmises ,pidevas tiblatamises,saksa mundris meie asja ajamises,kõikide metsavendade idealiseerimises ja pideva viha õhutamises inimeste vahel.
Seda on natuke liiga palju tahta aga??