Palgalõhe on pseudoprobleem. See võib kõlada ülekohtusena, kuid nii see on, kirjutab Eugen Veges.
Tegelikkuses orienteerumiseks ei piisa valikulistest arvudest, süüvida tuleb paljudesse näitajatesse. Valikulistele näitajale pühendumine viib eksiteele, triivib ebaõigetele järeldustele. Metoodilistest lähenemistest tulenevalt arve moonutatakse.
Võtkem näiteks palgatöötajate statistika, mis ei põhine töötajate üldarvul, vaid töökohtadel. Kui inimene rabab mitmel kohal, siis statistika muudab ta mitmeks inimeseks. Või võtkem osalise tööajaga palgasaajate palkasid.
Statistika teisaldab osalise tööaja täistööajale, mis tõstab statistilise palga (poolel kohal töötamise korral) tegelikust kaks korda kõrgemaks. Inimesed teenivad üht palka, statistika kajastab seda teistsugusena. Infoks niipalju, et Eestis töötab osalise tööajaga üle 10 protsendi palgasaajatest (5 protsenti meestest ja 15 protsenti naisest). Metoodiliste moonutuse näiteid võibki jääda tooma.
Meeste töötuse määr on naiste omast kümnendiku võrra kõrgem. See tuleneb kõrgemast palgasoovist ja (16 protsendi võrra) suuremast töövõime kaotusest (töövõimetus 2011, Statistikaamet). Soolisest palgalõhest rääkimisel tuleks rahanumbri (palk, vanemapalk, hooldushüvitis, töötuskindlustushüvitis) kõrval süüvida ka nendesse näitajatesse.
Hinnangute andmisel tuleb olla konkreetne, võrrelda üksnes sarnaseid asju – palgalõhest rääkides võrrelda sarnaste ametikohtade töötasusid, selgus valitsegu mõõdikutes (ajaühik, tootlikkus jne).
Erinevate ametite palkade ja tööaegade võrdlus ei anna ülevaadet palgalisest diskrimineerimisest. Statistika paneb aga kõikide ühte patta ja teisaldab neist mitmeti tõlgendatavaid näitajaid.
Vanemapalga sooline võrdlemine on samuti midagi ütlev, kuna perede ühise rahakotist tulenevalt taotletakse vanemapalka üksnes kõrgepalgalistele isadele. Selline lähenemine kehtib kindlasti nende kohta, kes teenivad sissetulekut enda või tuttavate ettevõtetes töötades. Neid pole ühiskonnas vähe.
Sooliste erisustega tuleb leppida. Väide justkui tüdrukud on hoolivamad ja paid, poisid aga kalgid ja ulakad võis sobida lasteaedade päevadesse, kuid avalikes aruteludes ei tohiks neil argumentide hulgas kohta olla. Umbmäärasusel põhinev soolise võrdsuse taga ajamine vastandab, oodatud tulemi asemel kogeme viha ja vaenu. Erandeid on alati, neid ei tohiks aga avalikes aruteludes argumentidena kasutada.
Jätame palgaerinevused turu ja konkurentsi kompetentsi. Sekkugem ühiskonnale olulisematesse valupunktidesse. Olgu selleks siis üldine madal palgatase, palgasaajate väärkohtlemine, eakamate diskrimineerimine tööturul ja palju muid mõlemaid sugupooli puudutavaid hälbeid. Soolisuse võrduse taga ajamine varjutab olulisema, nihutab rõhuasetused ebaoluistele asjadele. Innustab egoismi eelistama perekesksele lähenemisele.
