Lembitu Twerdianski: olen õnnelik inimene

Toimetanud Urmas Lauri

Metsanduse arendaja, looduskaitsja ja pärandkultuuri uurija Lembitu Twerdianski unistas poisikesena meremehe elust, saatus tahtis aga teisiti.

Kuidas ennast tutvustada?

Tänavu võin tähistada 50 aasta täitumist tegevusest metsanduse ja looduse vallas. Viimasel aastakümnel, kui noorematega metsas enam sammu ei pea, olen pühendunud metsandusliku pärandkultuuri, eesti metsaloo ja koduloo uurimisele ning raamatute koostamisele. Kokku on neid seitse, üks on käsil ja mõtteid on veelgi.

Millest on hea meel?

Olen sõjaaja laps. 1940. ja 1950. aastail oli hoopis teine maailm. Hea meel on sellest, et Eestis on omariiklus. Et maailm on avatud. Et mul on hea, mõistev ja hoolitsev kaasa ning meie viis last on oma koha elus leidnud. Hea meel on sellest, et olen elu jooksul istutanud tuhandeid puid. Me maakodu dendropark rõõmustab veel vähemalt paar–kolm inimpõlve inimesi.

Hea meel on sellestki, et olen suutnud käivitada üle–eestilise metsandusliku pärandkultuuri kaardistamise ja väärtustamise projekti. See sai alguse 1996–1998, mil olin täiendõppel Põhjamaade regionaalarengu instituudis. Eestis oli see tundmatu uurimisala. Rootsi juhtivaid kultuuriökolooge, Linköpingi ülikooli professor Reinhold Castensson soovitas mul võtta see oma magistriõppe teemaks.

Tänu professor Ivar Etverki ja dotsent Toivo Meikari jõulisele teadustoele, kolleegide Rein Kaljuvee, Koit Latiku, metsandusmagister Jürgen Kusmini ja RMK projektijuhi Vaike Pommeri pingutustele suutsime saavutada edu.

Viie–kuue aastaga töötasime välja originaalse metoodika, euroraha toel õpetasime üle Eesti kõigis maakondades välja ligi 350 metsandusliku pärandkultuuri kaardistajat.

Kaardistamise tulemusena andsime välja pärandkultuuri käsiraamatu ning 14 maakonnaraamatut.

Meie eeskujul hakkasid sama tegema ka lätlased ja soomlased. Meie kaardistatud on rohkem kui 60 000 pärandkultuuriobjekti, mida saab vaadata maa–ameti kaardiregistris eraldi kihina.

Suurim tunnustus saabus 2012. aastal, mil meie metsandusliku pärandkultuuri uurimist kokkuvõttev artikkel ilmus Springeri kirjastusel USA maineka teadussarja World Forests 12. köites.

Kas jätkub aega ka muuks?

Ega palju jätku. Raamatutele tuleb aega lihtsalt võtta. Läbi aegade on mu meelisteosed olnud Wilsoni „Elu täis äikest” ja Aragoni „Aurelien”. Elusaatusi ja pürgimist täiusele ei oska niimoodi kujutada mitte keegi peale nende.

Lubasin ajalehele ausalt vastata ja pean tõdema, et Tammsaare mind väga ei köida, küllap pole meil ühiseid juuri.

Tänapäeva eesti kirjanikest pean kõige rohkem lugu Olev Remsust. Tema teostes on tummist faktoloogiat, teravat silma ja ausat analüüsivõimet. Paljud noored tunduvad olevat katsetajad ja vigurdajad.

Vahel loen uuesti üle Gustav Suitsu ja Hando Runneli luulet, Peet Vallaku novelle, Oskar Lutsu „Mälestusi”, Enn Vetemaa ja Arvo Valtoni asju.

Suurtest muusikutest meeldib enim Wagner. Küllap neis kõigis leidub midagi sellist, mis mus endas puudu on.

Vene kirjandust olen juba ammu lugenud vene keeles. Vene kirjandus on nagu bojaariseljanka, mida sügavamalt kulbiga kahmad, seda paksema lihakuhjaga see üles jõuab!

Kogumine on alati olnud populaarne tegevus

Kogumiskirg pole mullegi võõras. Juba lapsepõlves tegin koduümbruse taimede, linnumunade ja liblikate kogu. Vanad asjad on mind alati köitnud, tööriistad, majatarbed, eriti raamatud. Nõukogude ajal sai ju peaaegu kõik ilmuvad raamatud ostetud. Mõni aasta tagasi oli mul nimekirjas neid üle 8000 ja hulk ka nummerdamata.

Jagasin neid kastide viisi tõsistele bibliofiilidele. Jätsin alles erialased ja teaberaamatud, armsad raamatud lapsepõlvest ja pühendustega, ka mõned haruldused. Neidki on kokku paari–kolme tuhande vahel.

Kas maaelu viga on selles, et meil puudub uus noor Carl Robert Jakobson?

Maaelu kulgeb meil nagu mujalgi Euroopas. Samasugune külade tühjenemine oli Rootsis 40–50 aastat tagasi, ka Saksamaa, Prantsusmaa ja Soome on selle läbi elanud.

1960ndail said Põhjamaad hiiglaslikke tellimusi Nõukogude Liidult. Kõik, kes maalt linna lahkusid, olid oodatud töökäed masina– ja laevaehituses, tselluloosi, paberi ja ehitusmaterjali tootmisel. Algas heaoluaeg, mille kõrgtaseme hoidmine hakkab nüüd üle jõu käima.

Meie maarahval polnud pärast ühismajandite lagunemist kuhugi minna. Kolhoosis omandatud oskustega mehi ei vajanud linnas keegi. Eriti kui olid üle 40. Paljud ei vedanud välja, ei olnud harjutud sellega, et riik su töö ja palga eest ei hoolitse. Ümberõpe on aga alles viimase aastakümne saavutus.

Praegu on tollased neljakümnesed 65. Ühe põlvkonna tööjõud läks riigile kaduma. Uus tööealiseks saanud põlvkond on juba hakkaja, minnakse suurde maailma. Nii läheb ka pool selle põlvkonna tööjõust meie riigile kaduma.

Kas nii kehva aega, kui on praegu, pole meil enne olnud?

Kui räägitakse vaesusest, siis seda on meil ikka olnud nii maal kui ka linnas. Teisest küljest, kui kirjeldan olusid ajal, mil ma 1956. aastal Kullamaal Silla kooli lõpetasin ja merekalandustehnikumi õppima läksin, tundub see kindlasti paljudele uskumatu.

Hakkasin saama stipendiumi 14 rubla kuus (uue rubla kursi järgi 1 rubla 40 kopikat). Isa oli siis juba surnud, ema andis oma sanitaripalgast poole ehk 20 (2) rubla.

Stipipäev oli pidupäev, ostsin pool kilo keeduvorsti ja ühe saiapätsi, istusin Viru värava mäele pargipingile ja sõin korraga ära. Päevaks jätkus, kuid kahe ja poole päeva toiduraha oli läinud!

Talvepalitut polnud. Keegi tõi üsna uue raudteelase sineli. Tädi, kes oli rätsep, harutas selle lahti, pööras riide ringi ja tegi mantlisarnaseks. Sineli taljet siiski täiesti peita ei õnnestunud, riie oli kitsas. Käisin selle „talvemantliga” kaks aastat, kuni pärast esimest merepraktikat sain talvejope osta. Vaesus on väga mitmenäoline, mõnikord on puudu otsustavusest, et sellest välja rabelda.

Millega veel olen tegelnud?

Merel sain töötada ainult mõned aastad. Nägemine hakkas halvenema ja silmad nõudsid prille. Kuna traalmeistrina töötasin tekil ja läätsedest ei teatud siis midagi, olid mul reisid Atlandile lõppenud.

Olin Vormsis „Põhjaranniku” kalurikolhoosis brigadir, kuid õppimistahe oli suur.

Merel on inimesele salapärane ja hoomamatu mõju. Kui enam Atlandile ei saanud, tuli veel kümme aastat iga kord klomp kurku, kui sõitsin laevaga Saare– või Hiiumaale. Nii kõvasti hoiab meri kord tema mõju alla sattunud inimest oma haardes.

Seepärast otsustasin merest minna nii kaugele kui võimalik. Hakkasin Eesti Põllumajanduse Akadeemias õppima metsandust.

Olengi jutuga alguses tagasi. Pärast aastast töötamist esimesel töökohal Suure–Jaani metsamajandis kutsuti mind Luuale metsatehnikumi õppedirektoriks. Hakkasin kaugõppes õppima Moskva Timirjazevi Akadeemia pedagoogikateaduskonnas. Olin ka metsainstituudi Kaarepere metsakatsejaama loomise juures. Sealt mind siis suunatigi, nagu tol ajal kombeks, Läänemaale metsamajandit juhtima.

Kuidas minust kullamaalane sai?

Emapoolne suguvõsa on pärit Võnnu mõisa maadelt, Kabrametsast. Üksteist põlve tagasi seal elanud esiisal Tahaka Mattisel oli 1688. aastal ½ adramaad põldu, 1 hobune, 3 lehma, 4 härga, 12 lammast ja 2 siga. Viimase kaheksa põlvkonna seas on olnud igaühes vähemalt üks aednik, kaasa arvatud üks mu tütardest. Varaseim selle ameti pidaja oli Kärner Niggolas 1730. aastal.

Kui vanaisa Villem Kulli 1870. aastal pandi Võnnu mõisas toapoisiks, tuli ta varsti koju jutuga, et tema ei taha parunile, täiskasvanud mehele, igal hommikul pükse jalga aidata. Ta saigi siis koos vennaga aednikupoisiks. Töötas Venemaa mõisates aednikuna, nagu oli tol ajal kombeks. Vologda lähedal mõisas kohtus ta oma tulevasega, samast Kabrametsast Ollikute suguvõsast pärit Juulie–Elise Saarmanniga. Tema oli toatüdruk samas mõisas. Jaaniöösel panid tüdrukud lillekimbu padja alla, et siis näevad öösel oma tulevast.

Hommikul ütles ta, et ei tema näinud kedagi, ainult see va aednikupoiss tolknes voodipäitsis. Teised tüdrukud naersid, et selle ta ka saab, ja nii läkski. Vanaisa oli ka Tallinnas Rotermanni aednik ning kutsuti heade soovituste alusel Koluvere lossiaednikuks, kus töötas elu lõpuni.

Kuna isa mobiliseeriti Punaarmeesse, läks ema minuga oma õdede juurde Tallinna. Seal töötas ta kaks ja pool aastat Saksa sõjaväe abiteenistuses Tallinna lennuväljal.

Huvitav seik sellest ajast: emale anti iga päev pool liitrit piima lapse (minu) jaoks, sest mees on Punaarmees! 1944. aasta märtsipommitamisel meie korter hävis ja tulime tagasi Kullamaale ema venna juurde.

Saatuse tahtel määrati isa pärast sõjaväest vabanemist Koluvere lossi komandandiks. Kaks aastat elasime lossis.

Kas mul oli ka karjapoisiunistusi?

Karjas olen vähe käinud, ainult onu juures. Mu vanemad ei olnud talupidajad. Koolis lugesin väga palju raamatuid. Eks seegi mõjunud silmadele, sest kodus olid petrooleumilambid. Silla kooli raamatukogus polnud ühtki raamatut, mida ma poleks lugenud.

Millegipärast köitsid rohkem populaarteaduslikud raamatud ja merejutud. Hiljem olid väga populaarsed legendaarse kaugsõidukapteni Hermann Sergo mereteemalised teosed. Minus kinnistus kindel veendumus saada meremeheks, kapteniks. Kuidas läks, sellest oli juttu.

Midagi minu suurest tahtmisest end merega siduda on aga ilmselt edasi läinud. Ilma mingi minu suunamiseta lõpetasid ka mu mõlemad kaksikutest pojad mereakadeemia.

Üks neist juhib nüüd kaugsõidukaptenina Suurbritannia lipu all sõitvat Põhja–Euroopa üht suuremat, moodsamat ja kiiremat, 2010. aastal ehitatud konteinerveolaeva. Teine leidis siiski oma kutsumuse ettevõtja ja firmaomanikuna maal.

Kas pole kunagi olnud tahtmist talu pidada?

Nagu ütlesin, ei ole meie peres sellist traditsiooni olnud vähemalt 1870. aastast, kui emapoolne vanaisa alustas oma aednikukarjääri.

Isapoolne suguvõsa on aga Poola päritolu, Vilno kubermangust. Vanavanaisa Peter Bonischko, olles jõuka maaomaniku poeg, õppis Pariisis proviisoriks, tal oli mitu apteeki Peterburis, Helsingis, Vilnos ja Petseris.

Twerdianskid aga olid sõjaväelased. Vanaisa ja vanaema kohtusidki Helsingis, kus vanaema oli ämmaemand. Nii Soome, Poola kui ka Eesti kuulusid ju 19. sajandil Vene riigi koosseisu. Nemad jäid ainsana elama Eestisse, teised põgenesid revolutsioonipäevil Venemaalt läände. Ka minu isa õppis enne sõda Tartu Ülikoolis arstiks, kuid sõja tõttu jäid eksamid tegemata.

Maatöö on vahelduseks olnud meeltmööda küll. Kui töötasin metsaülemana Kaareperes, olid lapsed veel väikesed, seepärast pidasime lehma, ka lambaid, sigu ja pulle. Sel ajal poleks palgast olnud võimalik viit last kasvatada.

Ühe lehma ja lammaste hein sai ikka käsitsi metsaheinamaadelt niidetud. Olen ka hobuse–adraga kartulivagusid ajanud, rukist sidunud, viljapeksumasinaga viljapeksul töötanud.

Arhailisim töö, mida olen teinud, on ilmselt 1940ndate lõpus tuttavate talus koodiga rukki peksmine, sest siis vajati maal veel katuseõlgi. Enamikku neist töödest pole võimalik enam nähagi, rääkimata tegemisest.

Kus tunnen end kõige paremini?

Ma ei ole väga agar suhtleja. Mul pole kunagi üksi igav. Praegu korrastan arhiivi, kogun mälestusi ja panen kirja eluseiku. Varem võttis palju aega fotograafia, nüüd palju looduses liikuda ei saa. Mulle meeldib olla koos laste ja lastelastega, aga seda saab kord või paar aastas, sest ka meie lapsed ei tööta kõik enam kodumaal.

Kas olen õnnelik inimene?

Olen. Elus on kriise olnud, aga need annavad kogemusi. Õnn ei tule väljastpoolt. Õnne teed ise, tehes kellelegi lähedastest midagi head. Õnn on intiimne tunne. See on südamerahu.

Küsinud ja vastanud
Lembitu Twerdianski
Idee: Heino Tamm