Martna koolis õpivad õnnelikud lapsed

Martna kooli jõuame päikeseküllasel päeval veidi enne söögivahetundi, maja on suur nõukogude stiilis valgetest telliskividest mittemidagiütlev jurakas, aga need, kes on sellesarnaseid hooneid varem näinud, võivad öelda, et see on kool.

Autost välja astudes avaneb sellessamas majas üks aken, direktor Tiit Aedmäe viipab käega ja hüüab: „Olen siin, tulge leidke mind üles!”

Koolimajja sisse astudes lööb näkku see koolilõhn, mis on peaaegu igas koolimajas, segu raamatutest ja sööklast tulevast toidulõhnast. Kohe ei taipagi, kas need seosed ja mõtted, mis selle lõhnaga tekivad, on meeldivad või ebameeldivad. Koolis on soe ja katlakütja aina andvat hagu. Taimed, mis nii mõneski klassis tekitavad troopilist emotsiooni, näivad seda temperatuuri armastavat.

Martna kooli 40 last — kaks puudub — on tundides. Klassiuksed on paokil, et palavust leevendada ja õhk liiguks. Piilume sisse nagu mingisse teise maailma.

9. klassi kirjandustunnis valmistutakse eksamiteks ja uuritakse kirjandusžanre.

Näen ukse vahelt, et neil on laual luuletused. Tahan kohe väga minna täpsemalt kaema, aga õpetaja arvates segan tundi ja ta ei anna luba.

Matemaatikatunnist hoian heaga eemale. Tulevad meelde kooliajad, kus nii mõnegi tugeva aje tõttu pidi nurgas seisma. Hoian end vaos ja jätan luuletükid sinnapaika.

Direktori kabinetis arutame kooli ajalugu. Kunagi oli Martna kool olnud Putkaste mõisas, mille pargis lasid Nõukogude ohvitserid maha kooli esimese direktori Jüri Aguraiuja. Viimase mälestuste põhjal on Lembit Õlekõrs kirjutanud koolikroonika. Aedmäe näitab meile seda. Koolil on pikk ajalugu ja direktori kabinetis võib näha üksteise peale kuhjunud vanu albumeid ja dokumente.

Uues majas on kõige rohkem korraga õppinud 119 last. Värvid Martna kooli seintel on erksad ja elujõudu andvad. Söökla on oranžides toonides ja soe.

Söögivahetund kestab 20 minutit ja lapsed istuvad klassiti kuuestes laudades. Vorstikaste ja kartul, porgandi–kõrvitsa salat, kama ja kook. Süüakse kiiresti, kümne minuti jooksul on plats tühi nii söögist kui ka sööjaist.

Toit kooli söögilauale tuleb enamasti kohalikest allikaist. Liha saadakse kohalikust sigalast, juurikaid kasvatavad kokad. Kartulit ja õunu ostetakse kohalikelt talunikelt.

2012. aasta Pisa uuringu ajal mõõdeti ka õpilaste rahulolu oma kooliga. Küsitluse järgi olid Martna kooli õpilased sajaprotsendiliselt õnnelikud, 80% olid kooliga rahul. Ükski õpilane ei nõustunud väitega, et tunneb end koolis tõrjutuna.

„See näitab väikese kooli sisetunnet,” ütleb direktor.

Küsin talt, mis on väikese kooli head ja vead.

„Vigu ei hakka leidma, ei hakka õiendama, et raha on vähe, mis sa ikka õiendad,” vastab ta.

Headest asjadest nimetab ta, et kõik tunnevad üksteist ja õhkkond on sõbralik ning õpetajatel on õpilaste jaoks rohkem aega.

Martnas on 1. ja 4. klass ning 2. ja 3. klass liitklassid.

„Niiviisi ei ole raske õpetada,” ütleb Aedmäe.

Koolis käivad õpilased kogu valla piirest, Rõudest, Väike–Lähtrust ja Suure–Lähtrust, hommikul toob neid kooli koolibuss ja õhtul viib ära. Pärast tunde on enamik lapsi pikapäevarühmas, kus õpetaja aitab neid kodutöödel.
Need, kes elavad lähemal, käivad jalgrattaga.

Martna koolilaste seas on popiks saanud maadlus, mis on Eesti tipptasemel, ja isegi tüdrukud võtavad osa. Sealt on sirgunud ka kahekordne Eesti naisjuunioride maadlusmeister 14aastane Hele Tamm.

„Vallamaja juures on trenn, seal käin, mõlemad vennad maadlevad,” räägib Hele ja kohe ilmubki ta kõrvale suurte silmadega poiss, kes on ta 13aastane vend Kaarel.

Kaarel on maadlustrennis käinud juba viis aastat. Martna lapsed käivad ka loovusringis, arvutiringis ja koorilaulus. Kehalise kasvatuse õpetaja Enn Kerge räägib, et Martnas on üks väheseid enam–vähem normaalmõõdus jalgpalliväljakuid Läänemaal.

Poisid ei ole tänavu maakonna mängudele võistlema saanud, sest ühes vanuserühmas on neid liiga vähe, et meeskond moodustada.

9. klassi tüdrukuist enamik kavatseb minna edasi õppima Haapsalu kutsehariduskeskusesse. Sel aastal lõpetab kooli viis ja lasteaiast tuleb juurde kaheksa last.

„Järeltulevat põlve on kogu aeg,” räägib direktor.

Olgu see nii.