Ajakell tiksub omasoodu. Need, kes 65 aastat tagasi hoidsid alles ema põlleservast kinni ja tegid oma esimesi arglikke samme, on saanud nüüd vanaemadeks ja –isadeks või isegi vanavanemateks, kirjutab Memento liige Sirje Tarve
Meid jääb järjest vähemaks: ikka kuuled harvadel kohtumistel või loed lehtedest, et see või teine inimene on läinud igaviku teele. Aga meie elu on osa Eesti rahva ajaloost, mida peab edasi rääkima ja meeles pidama, et nooremad põlvkonnad teaksid, mida oleme pidanud üle elama — et see enam iialgi ei korduks.
Kuulates uudiseid Ukrainast, peaksime eriti tähelepanelikud olema, peaksime rohkem kokku hoidma ja üksteise vastu sõbralikumad olema.
Olin 4aastane tüdrukutirts, kui mind koos vanema õe ja emaga kodust ära viidi. Kuna küüditamine käis suure saladuskatte all, siis minu isa tegi parajasti kohusetundliku taluperemehena Järvakandi metsas palki, sest iga–aastane kohustuslik riiginorm vajas täitmist. Meie pere viidi Rapla vallamajja.
Ootasime isa seal kolm ööpäeva, kuid isa jäi tabamata. Üks hea inimene jõudis talle metsa teate viia, et tema pere on ära viidud, maja valve all ja tema peab kaduma. Heade sõprade abiga ehitas ta muldonni oma küla lähedale metsa. Seal elas isa kolm pikka aastat.
Suvel niitis ta külarahvale heina, tegi korve ja hagu, talviti õppis saksa keelt ja tegi tõlketöid. Vastutasuks poetas külarahvas põlluservale söögipoolist.
Metsavendadele peeti sageli haaranguid, aga isa oli oma koopas üksi ja teda kätte ei saadud.
Isa tuli Siberisse järele
Ühel päeval sõitis isa onni lähedusse 12 sõjaväeautot. 13. oli punaseristiauto. Kolonni ees lükati püssipäradega lähedal oleva talu perenaist ja peremeest. Nemad teadsid isa onni asukohta, aga ei reetnud seda. Enne olid sõjaväelased talus kogu küüni ja laudapealse heina tääkidega läbi torkinud. Vihje oli andnud samuti omakülamees, kes oli näinud, et isa selles talus käis.
Kohapeale ei saanud enam jääda ja isa põgenes samal öösel Tallinna. Isa vend töötas Balti jaamas rööpmeseadjana ja oli hästi kursis kaubarongide liikumisega. Ühel ööl hüppas isa kaubarongile. Sõit läks lahti Venemaale. Teekond Siberisse meie juurde võttis jalgsi ja rongiga seigeldes poolteist kuud aega.
Isale pandi süüks, et ta polnud nõus hakkama kolhoosi esimeheks, kui 1948. aastal asuti sunniviisil kolhoose tegema. Teiseks oli meie talus viljapeksumasin.
Kolmandaks, et meie talus oli kaks sõjavangi Saksa ajal abilisteks. Üks oli venelane, teine ukrainlane, kes kuidagi ei tahtnud lahkuda, kui tuli käsk oma kodumaale tagasi minna. See oligi suur süü, mille eest pidi meie pere olema Siberis ligi 12 pikka aastat.
Nelja–aastane laps ei taju kõike, mis tema ümber toimub, meelde jäävad erakordsed seigad. Mäletan, kui veoauto, mille kastis me olime, meie teeotsast Rapla poole keeras, hakkas ema valjusti nutma ja lehvitas hüvastijätuks käega; koer, kes koduõuele maha jäi, hakkas ulguma. Laps on õnnelik ja tunneb end turvaliselt niikaua, kui ema või isa on ta juures ja saab vajadusel nende sülle pugeda.
Igal pool kiusatu
Algklassides käies sain Siberis sageli tunda vene poiste ülbitsemist minu kallal. Minu nime — Sirje — ei osanud keegi, isegi mitte õpetajad, välja öelda. Mu nimi kippus segi minema hobusenimega — Serko.
Nii kiusati mind kooliteel: poisid hüppasid mulle selga, lõid kotiga pähe ja karjusid: „Edasi, Serko! Edasi, fašist!“ Sedasi kannatasin kolmanda klassini, kui kasvasin suuremaks ja tugevamaks kui poisid.
Isa õhutusel võtsin kolmanda klassi lõpus kogu oma jõu kokku ja klohmisin ühe poisi koduteel ametlikult läbi. Järgmised viis aastat olid kõik minu vastu sõbralikud, vahel oli isegi kuulda: „Ettevaatust, estontšihha tuleb!”
Eestisse tagasi jõudes ei olnud olukord sugugi helgem. Tahtsin astuda Tallinnas meditsiiniõdede kooli, aga mind ei võetud, sest olin Siberist ja vanemad olid kulakud. 16aastaselt armusin Eestis esimest korda, see oli ilus õrn ja süütu tunne. Aga kui poisi ema sai teada, kes ma olen, pani ta pahaks, et olen Siberist. Oli valus küll, aga armastus jäi pooleli.
Nii et kui ma Siberis olin fašist ja estontšihha, nii olin alguses tõrjutud ka Eestis kui Siberist ja kulaku tütar.
Südames viha ei pea
Elu läheb edasi. Praegu sellele ajale tagasi mõeldes ajab vahel naermagi. Selline oli minu lapsepõlv ja mitte kõik ei olnud halb, oli headki. Ma ei unusta kunagi Siberi tarku ja lahkeid perenaisi, kes oskasid mittemillestki keeta head pohljobkat, ja milliseid imemaitsvaid pelmeene nad küpsetasid!
Kuidas need leseks jäänud naised suutsid üksinda üles kasvatada suured pered! Mehed olid sõjas langenud ja lapsi tuba täis.
Nad tegid kõik ise: õmblesid riided selga, tegid vildid jalga ja saapad valmis. Ja kui helded nad olid: vahel õhtusel lüpsiajal külateed pidi minnes hüüdis ikka mõni naine: „Idi, belogolovaja, joo piima!”
Nii ma jõingi otse lüpsiku äärest sooja vastlüpstud piima, kuigi sellel emal ootas aknal mitu paari väikseid silmakesi…
Olen elanud oma elu põhimõttel: „Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele!”
Sellepärast ei ole minu südames kellegi peale viha ega kahetsust. Oli selline aeg ja mina juhtusin olema just seal, see oli minu saatus.
Aga ma ei soovi seda kellelegi. Kõik lapsed peavad saama oma kodus oma vanemate hoole all üles kasvada ja vanadel on õigus puhata oma kodumaa mullas. Kui palju Eesti rahvast sai nende küüditamistega hukka, kui palju pääses üle mere või jäi tormisesse merre. Küüniline ja häbematu on võrrelda kannatusi ja tragöödiaid, mis tabas meie rahvast neil aastail, viimaste aastakümnete rahuajal siit omal soovil lahkunud inimestega.
Neil poliitikuil, kes näevad inimesi ainult arvudes, ei ole südant sees. Sellepärast on hirm, et ajalugu võib korduda.
Hoia, Jumal, Eestit, meie kodumaad. Kaitse teda, kallist, kõige armsamat!
Sirje Tarve, Memento liige
Sirje Tarve oli nelja–aastane kui koos ema ja vanema õega siberisse küüditati. Eile lehitses ta oma kodus Ridala kiriku lähedal pildialbumi. ARVO TARMULA
Sirje Tarve ema majakese ees, mis oli pere Siberi koduks.
Sirje Tarve ema ja isa Siberist naasmise järel Eestis
Loo autor tagareas vasakul.
ERAKOGU
Väga meeldiv tekst oli !!!