Massiline vägivald oma rahva vastu oli Nõukogude võimu juurutamise ja kindlustamise alus. Selle vägivalla üheks põhiaktsiooniks kujunesid seejuures inimeste massilised sunniviisilised väljasaatmised oma põlisest elukohast. Nii isoleeriti Nõukogude võimu silmis ebausaldusväärne rahvakiht oma kodumaast ja kultuurist, kirjutab ajaloolane Mati Mandel.
Eestlased teavad ja mäletavad 1941. aasta Juuniküüditamist ja 1949. aasta Märtsiküüditamist, millega viidi kaugetesse NSV Liidu piirkondadesse kokku ligikaudu 33000 eestlast. Umbes 9000 neist jäigi Siberi mulda.
Märtsiküüditamisega ära viidud eestlased sattusid suures osas Novosibirski oblastisse, mis jäi ka tulevase tuumapolügoni naabrusse. Kui paljud sealt hiljem tagasi pöördunud eestlased kiirituse tõttu pöördumatuid tervisekahjustusi said, pole siiani keegi uurida üritanudki.
Kuid küüditamine ei puudutanud üksnes eestlasi. Eestlased moodustasid vaid ühe tagasihoidliku kontingendi nõukogude võimu „vaenlaste“ reas.
Juba 1919. aastal andis Lenin välja korralduse 300000 Doni kasaka laagritesse või asumisele saatmise kohta. Nii hävitati kasakate eliit täielikult. Nende asemele toodi talupojad Venemaa muudest piirkondadest.
Repressioonide alla sattusid piiriäärsed kodanikud. „Sotsiaalselt ohtliku elemendina“ viidi Ukraina ja Valgevene piiriäärsetest piirkondadest Siberisse umbes 18000 inimest.
1930. aastal algas kulakute kui klassi likvideerimise kampaania. Paljudest piirkondadest kuulutati kulakuteks 10—15% elanikkonnast. Puutumata ei jäänud sellest isegi mitte NSV Liidu põhjarajoonid. „Kulakud“ jagati kolme kategooriasse, kusjuures esimese kategooria „Aktiiv“ saadeti ilma kohtuotsuseta laagritesse või lasti lihtsalt maha.
1930. aastal nähti ette deporteerida kokku 210000 peret, hiljem neid arve suurendati. Algust tehti sellega Põhja-Kaukaasia, Kesk- ja Alam-Volga aladel, seejärel laienes küüditamine Ukrainasse ja Valgevenesse.
1931. aasta märtsis algas uus küüditamislaine, mis hõlmas Kesk-Aasia, Kasahstani, Taga-Kaukaasia ja Kaug-Ida alasid. Küüditatute koguarv aastatel 1930—1931 ulatus Nõukogude Liidus üle kahe miljoni inimese.
Kohtadele allesjäänud talupoegi sunniti nii kolhoosidesse astuma. Küladele pandi peale toitlustusnormid, mida enamasti ei suudetud täita. Tööliste ja kommunistide relvastatud salgad korjasid küladest varumisplaani alusel vilja, mis saadeti tööstuskeskustesse. Ära võeti ka seemnevili ning perede isiklikud toiduvarud. Vilja varjajaid karistati enamasti mahalaskmisega.
Mis oli kõige selle tulemus? 1932/1933. aasta talvel tabas NSV Liidu lõunapoolsete piirkondade elanikke (25—30 miljonit inimest Ukrainas, Põhja-Kaukaasias ja Alam-Volga aladel) suur nälg (Ukrainas tuntud nimetusega Golodomor). Hukkus 7—8 miljonit inimest. Partei ei lugenud aga süüdlaseks iseennast, vaid kohalikke ametnikke. Järgnes „Süüdlaste“ karistamine, uued repressioonid.
Alates 1930.-te aastate keskpaigast algas järgmine aktsioon – piirialade puhastamine. Eriti puudutas see rahvusi, kellel võis olla mingi side väljaspoole NSV Liitu jäänud rahvuskaaslastega.1935. aastal viidi Leningradi oblastis elanud 200000-st ingerlasest ja karjalasest ära 30000. Samal aastal deporteeriti Ukraina piirialadelt ära 41000 inimest, peamiselt poolakat ja sakslast. 1936. aastal jätkus poolakate ja sakslaste küüditamine Ukrainas ja Kasahstanis, kust deporteeriti umbes 60000 inimest. Väljasaatmised piiritsoonidest toimusid ka Armeenias, Aserbaidžaanis, Gruusias ja Kesk-Aasias.
1937. aastal toimus Kaug-Idas korealaste (172000 inimese) totaalne küüditamine.
1937.—1938. aastal toimunud massirepressioone Nõukogude Liidus on aga hakatud nimetama Suureks Terroriks. Poliitilise paragrahvi alusel arreteeriti siis kokku üle pooleteise miljoni inimese, vähemalt 681000 tapeti.
31. jaanuaril 1938 Moskvas alla kirjutatud kompartei keskkomitee poliitbüroo salajase otsusega kuulutati näiteks eestlased kui rahvus nõukogude korra vaenlasteks. Suure terrori ohvrite seas oli üle 30000 Venemaa eestlase. Siis teisel pool Peipsi järve elanud mäletavad, et küladest viidi ära kõik täiskasvanud mehed. Omaksed ei näinud neid enam iial. Sama toimus Kaukaasias ja Siberid elanud eestlastega.
Suurmaga tasuti muuhulgas ka sadadele Nõukogude Liidus elanud eestlastest kommunistidele, isegi neile, kes kuulusid ka Eestimaa kommunistliku partei juhtkonda ning olid aastaid Venemaal tegelenud Eesti Vabariigi vastase õõnestustegevusega. Maha lasti Jaan Anvelt, Richard Meering, Otto Rästas, Rudolf Vakmann, Johannes Käspert, luureohvitserid Harald Tummeltau, Karl Rimm ja paljud teised.
1939. aastal sõlmitud Molotov-Ribbentropi lepinguga toimunud huvisfääride jagamisega sattus esimesena löögi alla Poola, kust viidi Kasahstani, Usbekistani ja mujale umbes 300000 inimest. 1941. aastal tabas küüditamiste laine peale Baltikumi, kus viidi kokku 45000 inimest, ka Lääne-Ukrainat, Lääne-Valgevenet ja Bessaraabiat.
Küüditamistega jätkati kõikjal Nõukogude Liidus ka peale II maailmasõda.
Kuivade arvude taga olid inimsaatused. Miljonid inimesed tapeti, teised rebiti lahti oma kodupaikadest, nad muudeti juurteta rändavaks massiks. Selline eluviis sai omaseks paljudele Nõukogude Liidus. Kõigel sellel oli aga veel üks kurb tulemus – totaalne ajupesu. Miljonid inimesed hakkasidki uskuma ja usuvad siiamaani, et kõik need repressioonid olid
Nõukoguliku impeeriumi olemasoluks hädavajalikud. On lausa uskumatu, et keegi võiks veel praegu soovida sellise impeeriumi taastamist.
Mati Mandel
Artikli koostamisel on kasutatud Airi Rahi-Tamme artiklit Küüditamine Nõukogude represssivpoliitika komponendina. Kogumik „Uuemaid aspekte märtsiküüditamise uurimisest“. Eesti Asjaloomuuseum Varia historica IV. Tallinn 2009.
Skeemid pärinevad raamatust Küüditamine Eestist Venemaale. Märtsiküüditamine 1949. I osa. Koostanud Leo Õispuu. Tallinn 2003.
Illustratsioon 1: Läänepoolne osa 1949. aasta märstiküüditamise rongide koostamise, inimeste pealelaadimise ja ärasaatmise salajasest skeemist Eesti raudteejaamade plaanil. Skeemil on näidatud jaamadest ära viidavate perekondade ja vagunite arv ning ešelonide ja konvoide ülemad.
Illustratsioon 2. Läänepoolne osa 1949. aasta märtsiküüditamisel elanike kokkuvedamise ja vagunitesse laadimise salajasest skeemist.
Kui kolka jaanile öeldakse et ta peab vait olema siis see näitabki et represiivne süsteem kestab edasi. Ajaloos on mõtet sorkida siis kui midagi tulevikus muudaks, aga ei muuda ju IRL ja REF küüditasid ju inimesi edasi ja mandel on kaasvastutaja.
Näha jah, et kolkast oled. Kui sa inimest ei tunne, ei tea, siis ole vait.
Täpselt nii – kahjuks kestab see repressiivsüsteem edasi. Aga sellest julgeb mandel alles siis rääkida kui see on minevikuks saanud.