Heino Tamm: „Kullakalli” võimu nimel

Eesmärk peaks olema liikuda avatuma, demokraatlikuma ning suurema kaasatusega kogukonna poole. Ühe grupeeringu juhitavad omavalitsused vajavad vaid kontrolli omavalitsuse ressursside üle, kirjutab Haapsalu linnakodanik Heino Tamm (pildil)

Poliitiliste jõudude erimeelsused peaks olema tavapärased. Haapsalu linnas võib–olla ongi varem harjutud pelgalt õigete arvamustega ning kui on mõni teine arvamus, on see kas vale või lihtsalt sobimatu.

See trend teeb muret, sest väikeses linnas peaksime üha rohkem püüdma arvestada üksteise arvamustega. Kohalik valitsemine ei peaks olema mitte erakondlik siseasi, vaid kaasa peaksid lööma kõik kohaliku kogukonna esindajad.
Elu on näidanud, et kitsa grupeeringu juhitavad omavalitsused ei vaja mitte demokraatiat, vaid kindlat kontrolli omavalitsuse ressursside üle. Selline omavalitsus ei usalda mitte avalikku diskussiooni, vaid läbipaistmatuid tagatoa kokkuleppeid.

Kambakraatlikeks struktuurideks mandunud omavalitsused ei vii paraku elu edasi, vaid nende peamine tegevus on oma positsioonide kindlustamine, teisitimõtlejate tõrjumine ning võimalike konkurentide elimineerimine.

Pole uudis, et omavalitsusjuhid püüavad kodanikke suruda passiivsuse raamidesse, sest siis pole võimu säilitamiseks vaja eriti pingutada. Otsuseid tehakse neid avalikult põhjendamata. Kui omavalitsusjuht on arvamisel, et tema ongi see „hea karjus”, kes ainsana teab, kuidas meid parematele rohumaadele juhtida ja huntide eest kaitsta, saan aru, et ta suhtub rahvasse kui lambakarja.

Sellest, et kodanikud on lasknud võimulolijail ennast mugavalt tunda, on viimastel välja löönud omadused, mida valija oma esindajas näha ei taha — üleolevus, ülbus, hoolimatus ja laiskus.

Põhimõtteliselt peaks meil kehtima võimude lahusus, kus linnavalitsus on valitav ja vastutav volikogu ees. Nii eelmine Haapsalu linnavolikogu kui ka praegune on lühikese aja jooksul näidanud, et volikogu on tähtsusetu, formaalne kummitempel. Volikogu tegeleb praegu peamiselt linnavalitsuse koostatud õiguslikku vormistamist vajavate eelnõudega ning opositsiooni esitatud arupärimistega. See on aga üpris nõrk meede, saamaks ülevaadet linnavalitsuse tegevusest.

Volikogus arutelusid ei ole, mistõttu ei paku see ka tavakodanikule huvi. Arutlusteemad tahetakse pigem kanaliseerida komisjonide suletud uste taha, kus on neist koalitsiooni teerulliga üle käia mugavam kui volikogus kaamerate ja ajakirjanike pilkude all. Täitevvõimu võimekus ja võimukus domineerib praegu seadusandliku üle ehk ametisse nimetamised, nõukogudesse määramised, kompetentsus ja raha jagamine on väga domineerivalt täitevvõimu poolel, seetõttu ka tasakaal paigast ära.

Volikogu kodukord peaks laskma võimalikult põhjalikult arutad ülelinnalise tähtsusega küsimusi.

Arutelu peaks volikogus toimuma sellise kvaliteediga, et saavutataks linnakodanike, ekspertide ja asjast huvitatud osapoolte osalusel seisukoht, mis peaks linnaelu edasi viima.

Demokraatias kehtib enamuspõhimõte ehk enamuse häältega otsustatakse asjad. Kehtib ka enamuspõhimõtetega vastassuunaline põhimõte — vähemuse kaitse. Volikogus saab vähemuseks lugeda opositsiooni.

Tahaks tähelepanu juhtida sellele, et piiri tõmbamine kohalike poliitikute ja kodanike vahele — „nemad” ja „meie” — toob kasu praegustele koalitsioonipartneritele. Just nemad on huvitatud, et inimesed näeksid poliitikat kui midagi räpast, ja eristaksid poliitikuid kui eraldi sünget klassi. Selle tõttu jääb konkurente vähemaks ning ka ebaeetiline käitumine on lihtsam, sest suhtumine on — „aga mis neilt oodata oligi”.

Sellise suhtumise üks tulemus on, et linnavolikogus on noori vähem kui eelmises volikogus. See on ka üks põhjus, miks on valimisaktiivsus endiselt väike.

Ühe või teise teejupi parandamisest olulisemaks pean ma kogukonna võimalikult suurt kaasatust omavalitsuse juhtimisse. Ainult siis, kui kohalikud elanikud saavad ja tahavad otsustusprotsessides kaasa rääkida, saame olla kindlad otsuste läbipaistvuses ning omavalitsuse jätkusuutlikkuses.

Ma ei tea, kes on selles süüdi, et kodanik tunneb nii riigi tasandil kui ka allpool, et teda ei kuulata, ei kaasata, temast ei saada aru. Kurb, et rahva valitud ladviku seas ei käi suurem võitlus mitte rahva heaolu, vaid „kullakalli” võimu nimel.

Igas erakonnas leidub ka avatud meelega inimesi, kellele pakuvad osaluse ja avalikustamise teemad sisulist huvi. See annab lootust, et teatud erakondade ülene diskussioon neis küsimustes võiks võimalik olla.

Ma usun ka, et osalus on sõna, millega volinikud peagi harjuvad ja milles enam tonti ei nähta. Valimiste vahepealsel ajal ka linnaasjades kaasa rääkiv kodanik pole tingimata vastaline, vaid seisab enamasti selle eest, et meil kõigil oleks Haapsalus tõesti parem elada.

Heino Tamm, Haapsalu linnakodanik