Heljo Pikhof: Meie lapse elatis

Ühiskonnas on igati õigustatult hakatud varasemast jõulisemalt arutlema selle üle, kuidas ühe vanemaga kasvav laps saaks kätte elatisraha juhul, kui teine vanem hoidub selle maksmisest kõrvale.

Kired lõi lausa lõkkele idee võtta survevahendina ronga¬isalt või -emalt ära autojuhiluba. Veelgi enam aga meie perekonnaseadusest johtuv tõik, et lapselapsele võib elatist nõuda ka vanaemalt-vanaisalt. Kas kisub absurdiks kätte, seda just meie praeguste pensionide juures? Loogika on seesama, mis kohustab nii lapsi kui lapselapsi ülal pidama/hooldama oma väetiks jäänud vanemaid-vanavanemaid.

Tuleb tunnistada, et liigagi sageli suhtuvad inimesed leigelt teadmisse, et nende tuttav, kolleeg või sugulane vilistab kohustusele oma last toetada. Kindlasti pole süüst vabad tööandjad. Miks muidu lastakse võlglasel teha mustalt tööd või kantakse palk näiteks sõbra pangakontole. Ikka selleks, et kohtutäitur ei saaks rahale küüsi taha.
Täitemenetluses on praegu ümmarguselt 12000 elatise sissenõudmise nõuet. See ei anna asjast kaugeltki täielikku pilti. Nimelt ei võta suur osa üksikvanematest a lapsele elatisraha sissenõudmiseks midagi ette – kes teadmatusest, kes kurnatusest, kes eneseväärikusest, kes hirmust endise kaasa vägivaldsuse ees. Põhjusi on teisigi.

Kahtlemata on ka neid paare, kes lähevad inimese moodi lahku ja suhtlevad inimese moodi edasi.
Eesti on väike, aga tubli: maailma riikide esirinnas mitte üksnes naisekandmises ja kiikingus, vaid ka … üksikvanemate määralt. Rohkem kui viiendik meie lastest kasvab üksikvanemaga peres. Sellest lähtuvalt on nad ka teistest suuremas vaesusriskis: 2012. aastal elas ümmarguselt 40 protsenti üksikvanemaga peredest vaesuses.
Sellel taustal on mõistusevastane kasutada last kui mehe ja naise arveteklaarimise vahendit. Naine olla lehtsaba – viisakalt väljendades –, kes kulutab raha omaenese hilpude ja ilusalongide peale, on meeste üsna tüüpiline arusaam asjast. Ja teine pool? Mees andku esmalt pappi, eks siis paista, kas ma lasen tal lapsega kokku saada või ei.
Laps on see, kellega manipuleeritakse ja kes vanemate väikluse ja tigetsemise käes kannatab.

Kuna 92 protsenti meie üksikvanematest on emad, siis andku vaprad ja väärikad üksikisad mulle andeks, kui kipun sõna „ema“ kasutama üksikvanema sünonüümina.

Tüüpiline üksikvanem on kõrgharidusega alamakstud naine, näiteks kultuuri- või raamatukogutöötaja. Üksinda last või lapsi kasvatav ema ei saa end pahatihti korralikult välja puhata, isegi haige olla mitte, huvidega tegelemisest rääkimata. Kui kaua kulub sellistes oludes aega, et inimene läbi põleks? Ja kui ta leiab endale ka mõne tööotsa lisaks , siis kui palju jääb tal veel aega või jõudu lapsega tegelemiseks? Vaevalt on tal jaksu selleks, et detektiivitööd teha, näitamaks kohtutäiturile teed oma kohustustest hoiduva isa juurde. Ometi on isehakanud miss Marple’id elukutselistest kohtutäituritest sageli tõhusamadki.

Arvatavalt hoiavad pooled viilijatest vanematest oma lapsele raha maksmisest kuritahtlikult kõrvale, teiselt poolelt pole punast krossigi võtta. Kuid mõelgem edasi: kas seegi pole kuritahtlik käitumine, kui lööd elule käega, aga ilma peal kasvab su oma lihane laps, kel tuleb kannatada ilmajäetuse alandust?

Igal juhul on kurb tõsiasi see, et tuhanded ja tuhanded lapsed kasvavad ilma teise vanema toeta.

On kõiksuguseid kavalaid nõkse, et omaenese lapsele raha mitte anda. Isegi kümme aastat ühtejärge osatakse karistamatult kõrvale hiilida. Selle ajaga paisub võlg väga suureks, kuni ühel päeval pöördub kohustatud vanem ise kohtusse, et teatada: ta ei ole suutnud maksta, aga majanduslik seis pole mitte kuidagi paranenud. Sel juhul võlg kustutatakse, sest nõuded aeguvad. Üha sagedamini kaovad kõik otsad välismaale.

Elatisenõue ei ole pelgalt vanemate omavaheline asi. Ka riigi kohus on tagada laste õiguste kaitse. Paraku on last üksinda kasvatav vanem jäetud üksinda selleski, et algatada lapse elatisraha väljanõudmine, kui teine vanem ei täida oma kohustusi.

Ometi on pea kõikides Euroopa riikides institutsioonid, kes tegelevad elatise kogumise ja väljamaksmisega. Sel viisil saab laps ülalpidamistoetust korrapärase avansina ja tal on alati leib laual. Võla sissenõudmine kohustatud vanemalt, kui too kokkuleppeid ei täida, on juba vastava talituse õlul.

Sotsiaaldemokraadid esitasid jaanuaris riigikogu menetlusse eelnõu, mille eesmärk on seada ka Eestis sisse fond, kust saaksid tuge need üksikvanemate lapsed, kelle teine vanem ei maksa elatist. Juba viis aastat tagasi korraldatud Postimehe küsitlus näitas, et enamik vastanuid kiitis heaks elatisfondi idee.

Mõistagi on meil vaja Eesti oludele sobivat mehhanismi. Praegu pole riigil olukorrast isegi vettpidavat ülevaadet. Ja mõistagi nõuab fondi loomine korralikku analüüsi ja raha. Ent raha kulub ju praegugi: kohtu ja politsei ja täiturite otsatule tööle, kes elatise küsimustega tegelevad, ja tihtilugu – tuulde.

Tõsi, ka riik ei suuda võlglastelt kogu raha kätte saada, kui aga võtab kogu survevahendite arsenali kasutusele, kulgevad asjad senisest tükk maad tõhusamalt. Rongavanema trikitamisoskused ning kohtutäituri isikuomadused pole siis enam määravad. Üks asi on endisele kaasale koht kätte näidata – kui laps ise on kahe silma vahele jäänud –, teine asi on riigile võlgu olla.

Läti kogemus, kus 2010. aastast on vastav fond olemas, näitab, et riik suudab vanemale oma kohust päris jõuliselt meelde tuletada. Igatahes lõunanaabrite arusaamades sai selginemine teoks umbes aastaga. Ja sellest võitsid lapsed.

Heljo Pikhof
SDE aseesimees