Siim Kallas: Peame erastama vähemalt osa riigiettevõtetest

Lääne Elu avaldab Siim Kallase kõne Reformierakonna üldkogul, mis oli pühapäeval Tallinnas. Kui peaminister Andrus Ansip sõna peab ja teisipäeval teatab tagasiastumisest, asub just Kallas moodustama uut valitsust. Kallase kõne võib võtta kui riigi järgmise peaministri programmi.

Eesti on minu kodumaa. Missugune rõõm on tulla tagasi!

Minul pole küll vähimatki põhjust kahelda, kas olla Eesti üle uhke või mitte. Kui palju on asju, mis on Eestis paremad kui näiteks Belgias!

Aga üks asi kriibib siiski hinge.

Meie palgad, meie pensionid on madalamad kui keskmises Euroopa Liidu liikmesriigis. Me oleme sealtpoolt vaadates ikka veel vaesed. Meie vaesus häirib minu arvates kõige rohkem meie rahvuslikku uhkust.

Aga enne, kui ma käsitlen võimalikku majanduspoliitikat, pean ma täna rääkima julgeolekust. Kohutavad on meie jaoks viimase aja sündmused Ukrainas. Kes oleks võinud arvata, et asi nii hulluks läheb. See on meenutus kõigile, et julgeolek pole sisepoliitiline pingpong. Julgeoleku tagamine pole vesipruulide ilukõned ega ruttamata mõtisklused küdeva kamina ees. See pole ka hüsteeria ega provokatsioonid. Võidab see, kes teab, mis toimub, kes oskab ette näha, mis juhtuda võib, kellel on vajalikud vahendid ohtude tõrjumiseks ja kes rakendab neid vahendeid kõhklematult ja viivitamata.

Ka Eestis peavad kõik poliitikud valima poole. Kelle poolt ja kelle vastu? Meie siin oleme iseseisva, demokraatliku ja euroopaliku Ukraina Vabariigi poolt.

Minu julgeolekupoliitiline juhtmõte on lihtne. Ei iial enam üksi.

Ei iial enam 1939ndat aastat. Eesti on oma julgeoleku tugevdamiseks palju teinud. Me kuulume NATOsse. Liitumisest täitub 10 aastat.

10 aasta jooksul ei ole maailm meie ümber muutunud turvalisemaks. Pigem vastupidi. Vahemere lõunarannik, Ukraina. Gruusia 2008. Süüria. On lihtsameelne oletada, et see kõik meid ei puuduta, meile ohtusid ei tekita. Riskid on kirjeldatavad ja need tuleb maandada, suurendades meie enda vastupanuvõimekust. Kaitsekulutuste pidamine vähemalt 2% tasemel SKTst on mitte ainult praktilise, vaid ka sümboolse väärtusega.

Sõja ja rahu vahe on muutunud üha ebamäärasemaks. Asju, mida kunagi tehti ainult sõjaolukorras, tehakse nüüd ka rahuajal. Tsiviilelanikud on uut tüüpi ohtudes, uut tüüpi sõjas peamised ohvrid. Mõnikord kasutatakse tsiviilelanikkonda isegi sõjapidamisvahendina.

Julgeolekuohtudele vastu seismiseks on vaja paindlikku, moodsat koostööd kaitseväe, Kaitseliidu, politsei, välisteenistuse, päästeteenistuse vahel. Kesksel koordinatsioonil on oluline roll.

Vajame uut tüüpi kaitsevõimet, mis kasutab moodsaimat kübertehnoloogiat, kaitsevõimet, mis kaitseb tsiviilelanikkonda.

Meie julgeolekut tagavaks teguriks on meie rahvusvaheline autoriteet ja meie liitlassuhted, eelkõige Ameerika Ühendriikidega. See tegur ei sõltu meie väiksusest. See sõltub meie osalemisest rahvusvahelistes ettevõtmistes, mille eesmärgiks on sõjale vastu seismine.

Euroopa Liidu ja NATO nõrgenemine on oht Eesti julgeolekule.

Eesti on ikka veel infrastruktuuris Venemaa osa. Selles on omad majanduslikud kasud, aga selles on ka julgeoleku küsimus ja ka teatud põhimõtteline geopoliitiline küsimus. Millisesse maailma me tahame kuuluda?

Euroopa liit toetab Eesti ühendamist Euroopaga. Selleks on Rail Balticu ja gaasiühenduse Baltic Connector projektid, samuti elektrivõrgu ühendamine. Rail Baltic on äratanud palju vaidlusi ja vastasseisu konkreetse trassi valiku asjus. See pole asi, mida peaksime lahendama jõuvõtteid kasutades. Teeme rahvaküsitluse – kas Euroopa projekti Rail Baltic on vaja või mitte?

Kui rahvas arvab, et seda pole vaja, siis jääb ta ehitamata.

Meie erakond on alati püüdnud ajada poliitikat, mis viiks rahva paremale elujärjele. See on ja jääb meie eesmärgiks. Vaesusest üle saamiseks on vaja rohkem ettevõtlustulu ja töötasu.
Mida on vajalik ja võimalik teha selle eesmärgi saavutamiseks?

Meie strateegiline rikkus on ainult meie inimvara.

Sellel varandusel on neli osa, mida otstarbekalt kasutada. Need on inimeste algatusvõime, töökus, kohusetunne ja tarkus.

Inimvara hoidmisele, kasutamisele ja kasvatamisele on meie poliitika suunatud.

Missugune majandusmudel on meie inimvara rakendumisele kõige soodsam?

See on Euroopalik turumajandus, mis toetub eraettevõtlusele ja tasakaalustab samal ajal ühiskonda.

Sissetulekute kasvuks on vaja töökohti.

Töökohtade loomiseks on vaja investeeringuid. Töökohtade rakendamiseks on vaja paindlikku tööturgu, mis annab palgasaajale sissetuleku ja ettevõtjale võimaluse leida sobivaid töötegijaid.

Jätkusuutlik majandus saab loota vaid iseendale.

Majanduskasvu veab eelkõige eksport. Aga ka sisemine majandus, kaubandus, teenindus, ka selle kasv suurendab meie heaolu. See pole teisejärguline. Kaubad ja teenused sisemaiseks tarbimiseks toovad nende loojatele sissetuleku. Täna on just sisemaiseks tarbimiseks mõeldud teenuseid ja kaupu tootvates ettevõtetes reeglina madalad palgad ja ettevõtlustulu. Järelikult ei tule sealt ka kuigivõrd olulist maksutulu. Eriti seda maksutulu, mis võiks minna kohalikule omavalitsusele.

Eestis on vaid 157 suurettevõtet ligi 48 000 ettevõttest. Seega on rohkem kui 99% ettevõtetest väikeettevõtted. Ja need on kõik eraettevõtted.

Et oleks kohvikuid, poode, töökodasid, teenindusettevõtteid. Väike- ja keskmine ettevõtlus on suurim töökohtade looja. Täna on selle majandusvaldkonna probleemiks paindliku rahastamise võimaluste nappus. Kusagilt ei saa alustamiseks soodsat pangalaenu, riskide maandamise võimalused on napid. Väikeettevõtete paindlikuma rahastamise ettepanekud (kapitaliturgude elavdamine, sõltuvuse vähendamine suurpankadest) on olemas, meil tuleb püüda need ellu viia. Ettevõtluse rahastamine ei pea olema nii pankadekeskne, nagu see on Euroopas. Rohkem on vaja paindlikkust ja muid rahastamisvahendeid, võimalusi hankida vajalikku kapitali riskifondidest. USAs on pankade osa ettevõtluse rahastamisel 30%, Euroopas 80%.

Me peame laiendama erasektori võimalusi. Liiga palju on meil riigi osalust majanduses. Erasektor ja turumajandus on pigem halvakõlalised sõnad, pigem probleem, mitte lahendus. Ja kuna eraettevõtlust ja turumajandust ei usaldata, siis loodetakse üha rohkem riigikapitalismi peale ja arendatakse ja eelistatakse riigiettevõtteid.

Riigiettevõtted hakkavad oma eelisseisundit üha rohkem ära kasutama. Nad töötavad selleks, et poliitikutega hästi läbi saada, mitte tõhusalt majandada. Peame olema otsustavad ja erastama vähemalt osa riigiettevõtetest.

Üldse on ettevõtluse algatusvõime ergutamisega mõned asjad korrast ära. Olukord, kus ettevõtja kasum ei sõltu mitte toote enda, vaid abiraha projektitaotluse kvaliteedist, pole jätkusuutlik ja toob vaid ajutist kasu. Eestis subsideerib valitsussektor majandust aastas 150 miljoni euroga.

Ellujäämise nimel võitlev ettevõtja on kindlasti vitaalsem majanduse kasvataja kui kontoris majandust planeeriv poliitik, vilunud abirahade taotleja või mugav riigiettevõtte juhtkond.

Paljud ettevõtjad on mulle rääkinud, et neile tundub üha rohkem ja rohkem, et neid kahtlustatakse, et ettevõtja on olemuselt midagi mittekorralikku, ja et neid isegi jälitatakse ebaseaduslikult. See on ebanormaalne. Miks peaksin ma mingeid asju Eestis ajama, kui mind siin peetakse kahtlaseks? Paljud ettevõtjad kurdavad ka, et kohtuasjade ajamisel on riigi huvid eelistatud ka siis, kui selleks mingit põhjust pole. Seegi on ebanormaalne. Õigusemõistmine peab jääma kohtutele, kus süüdistamine ja kaitse on omavahel tasakaalus.

Suuremaid palku saab maksta siis, kui sissetulekud oma toodangu või teenuste müümisest on piisavad.
Kuidagi ei ole võimalik alahinnata ekspordiettevõtete panust meie heaolu kasvu.

28 suuremat eksportööri annab tööd 26 000 inimesele ja maksab keskmiselt palka oluliselt üle Eesti keskmise.
Maailmas räägitakse nn. kolmandast tööstusrevolutsioonist, mis seisneb seeriatootmise isikustamises individuaallahendusteni. Tarbija ootab laitmatut kvaliteeti, kiiret logistikat ja seda kõike üksiktellimustena. Väikeriigil ja väiketootmisel on suur võimalus.

Peame suutma luua tingimused idufirmade tegevuse alustamiseks ja jätkamiseks Eestis.

Maksupoliitika on üks oluline investeeringute ja töökohtade loomise soodustaja. Kindlasti mitte ainuke, aga kindlasti väga tähtis. Maksupoliitika marsib ajaga kaasa. Tänaseks suunaks konkurentsivõimet soodustavas maksupoliitikas on peamiseks töö ja töökohtade loomise maksustamise vähendamine. Maksud on paratamatu koorem. Seda võime jaotada nii, et see aitab elu edasi viia, soodustab jätkusuutlikku, keskkonnasõbralikku ja kriisidele vastupidavat käitumist. Võib teha ka vastupidi. Ja pärast imestada, miks me pole konkurentsivõimelised, miks me jääme teistest heaolu kasvus maha.

Pettuste vastu majanduses peame võitlema kõigest väest – see pole mitte ainult rahanduslik, vaid ka moraalne võitlus. See on küsimus kohusetundest kui inimvara ühest koostisosast. Maksudest kõrvalehiilimise, ebaausate võtete, lepingute rikkumiste, tankistide jms. tõttu kannatavad ausad ettevõtjad. Siia alla läheb ka riigi poolt makstavate toetuste tõttu paremas positsioonis olevate ettevõtete ebaaus konkureerimine toetust mittesaavate ettevõtjatega. Toetuste jagamise ausus ja läbipaistvus – see on riigi usaldusväärsus ja otsustamise üle umbusu hajutamine.

Tarkuse kui ühe inimvara osa arendamiseks on vaja head haridust ja head koolitust.

Oma kõne jaoks olen noppinud ideid ka väljastpoolt valitsust. Palju huvitavaid mõtteid tuleb Arengufondist, Majandussõprade Klubist, paljudest kirjutistest, mainin Robert Kitti, Peeter Koppelit, Maris Laurit, Heido Vitsurit ja paljusid teisi.

Heaolu kasv on pidev, kui algatusvõime, töökus ja tarkus ettevõtluses on seotud mõistliku sotsiaalpoliitikaga. Sotsiaalpoliitikaga, mis ei põhine laenatud rahal ja mis ei sea eesmärgiks kommunistlikku võrdsustamist. Heaolu kõigile – see on eduka Euroopa sotsiaalmajandusliku mudeli põhimõte.

Hajutatud riskid ja vaesuse vähendamine – püüdleme meiegi selles suunas. Ma tahaksin, et inimesed Eestis usuksid paremasse tulevikku, näeksid paremat tulevikku nii enda kui laste kui ka lastelaste jaoks.

Pensionäride olukorra parandamine on olnud Andrus Ansipi juhitud valitsuse üks peamisi prioriteete ka rasketel kriisiaastatel. 10 aastat tagasi oli keskmine vanaduspension 143 eurot, täna 331 eurot. Ikka väike, aga kasvanud siiski rohkem kui kaks korda. Pensionid on mitte ainult sissetulek, vaid ka tunnustus. Eesti pensionipoliitika on tervikuna osutunud heaks. Pensionide tõus peab näitama, et kui üldine heaolu kasvab, saavad pensionärid sellest väärika osa.

Reformierakond on juba palju aastaid viljelnud sihiteadlikku ja uuenduslikku sotsiaalpoliitikat. Meie idee oli vanemahüvitis. Meil tuleb edasi minna.

Lasteaiakohad kõikidele vajajatele – see on loogiline järgmine samm. Vanemad saavad rahulikult tööl käia, palka saada. Ühiskond võidab.

Täna on üle Eesti ootamas lasteaiakohti 17 000 last.

Lapsi on meil vähe. Ei saa lubada, et vaesus ei anna osadele lastele võimalust ühiskonnas edeneda, head haridust saada, head palka hakata saama. Rääkisime kohusetundest. Ettevõtluses ootame kohustuste täitmist. Eriti kurjad oleme siis, kui keegi jätab täitmata oma kohustused riigi ees, näiteks jätab maksud maksmata. Aga elatisraha? Kas me pole siin õigustamatult leebed ja sallivad? Riigi jaoks on maksude mittemaksmine paha asi. Aga üksi last kasvatavale vanemale on elatisrahast ilma jäämine nii rahanduslik kui ka hingeline katastroof. Elatisraha mittemaksjad vajavad karmi kohtlemist, kogu ühiskonna hukkamõistu. Miks mitte neid kriminaalkorras karistada?

Ka täna on meie jaoks abivajajate toetamine ühiskonna moraali küsimus, eetika küsimus.
Ka kaaskodanikud ei peaks kaaslasi maha jätma.

Mõnikord imestan, kui riigikeskne on inimeste mõtlemine. Kõik probleemid peab riik lahendama, kõige eest peab riik vastutama, kõiges on riik süüdi. Mulle näib, et selline mõtlemine mitte ei kahane, vaid kasvab. Aga on olemas ka heategevus, annetustel põhinev tegevus. Rotschildide pangamaja asutaja Meyer Amschel Rotschild pidas õigeks, et jõukad inimesed annetaksid ühiskonna hüvanguks 10% oma sissetulekust. Kui selline mõtteviis oleks ka Eestis valdav, võiksime palju paindlikumalt, ilma bürokraatiata abistada neid, kes seda kõige rohkem vajavad. Hoopis vähem tungivad oleksid üleskutsed kehtestada astmeline tulumaks.

Eesti ühiskonnas vaieldakse Eesti poliitika korraldamise ja majanduse tuleviku üle. Ma tahaksin, et Eesti Reformierakond oleks nendes väitlustes juhtrollis, et meil oleksid kõige veenvamad seisukohad, kõige paremad ideed, et meid usaldataks.

Ma tahan, et meid usuks Eesti rahva enamik, et meie mõistame kõige paremini rahva muresid ja ootusi. Et meiega oleks ärimaailm ja intellektuaalid. Ei saa jätta suurt vaimset tegevusvälja inimestele, kes suuga teevad suure linna, käega ei kärbse pesagi, nagu rahvatarkus on täheldanud.

Ärme kunagi unusta, et demokraatia pole mitte jututuba, vaid ühiskonna juhtimise mudel. Mis ajaloos on enamasti kõige jätkusuutlikumaks osutunud. Kui vaja, siis peab demokraatia suutma tegutseda otsustavalt ja kiiresti. Meie kaotasime oma iseseisvuse 1939, sest Euroopa demokraatia oli kõhklev ja ebakindel.

Ma olen poliitik. Ja ma tahan kaotada või vähemalt oluliselt vähendada umbusaldust, mis ümbritseb täna poliitikat. See on probleemiks mitte ainult Eestis, vaid ka Euroopa Liidus.

Kas see mainitud umbusalduse väli on tõsine probleem või mitte? Hinnata võib mitut moodi. Tegemist on omamoodi kroonilise tõvega, millest kunagi täiesti lahti ei saa, aga mis hooldamata jätmisel võib kaasa tuua hirmsaid haigusi.

Ja me näeme neid haigusi mitmel pool Euroopas. See tähendab, et hooldamata umbusalduse väli loob pinna äärmuslike poliitiliste jõudude esilekerkimiseks, millede poliitika sisuks on inimesevahelise vihkamise õhutamine, kes kasutavad selleks, et võimule tulla, vihkamist võõraste vastu, vihkamist rikaste vastu. Kas Eestis pole võimalik inimestevahelise viha õhutamine? Eestlaste viha venelaste vastu, venelaste viha Eesti riigi vastu, vaeste viha rikaste vastu…

Demokraatliku juhtimise ehitus peab olema piisavalt tugev, et vihkamise tormituultele vastu seista. Oleme me kindlad, et Eesti valitsemise ehitus on piisavalt tugev?

Kahelda võib ja kahtlema isegi peab.

Avalikkuse rahulolematusesse võib suhtuda kolmel viisil. Üks viis on püüda tõestada, et rahuolematusel pole mingit alust. Teine on minna hüsteeriliseks ja nõuda põhiseaduse tühistamist. Kolmas viis on olla realistlik, võtta rahuolematuid arvamusi tõsiselt, neid mitte alahinnata ja vaadata meie poliitilist süsteemi kriitilise pilguga, ilma et seaksime ohtu senised saavutused ja oma demokraatia põhialused.

Mõned konkreetsed ideed.

Valitsuse ja riigikogu vahelise seose tugevdamine. Valitsus ja parlament on ühe ja sama mündi kaks erinevat poolt. Valitsus saab oma otsustele esimese legitiimsuse parlamendist. See legitiimsus peab olema sisuline, mitte formaalne.

Millega valitsus ja opositsioon oma punktid teenivad – kas väravate löömisega või platsil kaklemisega?
Erinevate mõtlejate kaasamine Eesti tulevikku käsitlevatesse projektidesse. Näiteks majandusmõtlejate koondamine töörühma “Eesti 2018ndaks kümne kõige konkurentsivõimelisema riigi hulka” . Kuulamised, arutelud, töörühmad, kust midagi on alati võimalik praktilisse töösse rakendada.

Erakonnasisesteks vajalikeks muudatusteks tahan algatada arutelu, aga seda pärast europarlamendi valimisi.
Eesti ei seisa korruptsioonivastase võitluse edetabelis mitte halvasti. Aga ikka peab püüdlema veel parema poole. Täna oleme me parim Ida-Euroopa riikide hulgas, aga peame olema üks kõige parematest Euroopa Liidus. Selleks on vaja jõulist ja visa ning halastamatut tegutsemist.

Tänapäeva maailmas on riikide juhtimine parimal järjel, kui inimesed teevad karjääri, neid nimetatakse erinevatele ametikohtadele lähtudes nende võimekusest.. Seda peame suutma ka Eestis. See on aus personalipoliitika. See on meritokraatia.

Umbusaldust poliitilise otsustamise vastu aitavad hajutada mitmesugused eetikakoodeksid. Neid ei saa alahinnata. Euroopa Liidus on vastav praktika teinud palju head. Üldises poliitilises kliimas oodatakse poliitilises otsustamises sallivust, keskkonnateadlikkust, võrdõiguslikkuse järgimist. Need on euroopalikud väärtused.

Minult küsitakse palju – mida te kavatsete teha haldusreformiga? Olete ju alati seda pidurdanud. Mida nimelt? Segane lugu. Jutt haldusreformist on omandanud mütoloogia elemendid. Kas lõppideaal on, et kogu Eesti on jaotatud ühtlasteks distriktideks, mida juhitakse efektiivselt keskvalitsusest?

Meil on palju nõrku omavalitsusi. Paha lugu. Aga meil on ka üks ülisuur omavalitsus. Kas see pole üldse mingi probleem? Räägitakse, et oleks mõistlik Tallinna ümbritsevate valdade liitmine linnaga. Miks siis mitte kogu ülejäänud Eestiga.

Minu silmis on ideaalne omavalitsus eelkõige see, kui inimeste, elanike, kodanike iseotsustamine on määrav oma piirkonna elu-olu kujundamisel. Selleks peab olema piisavalt raha, mida mitte riik ei jaga oma taskutest vastavalt oma äranägemisele, vaid mida omavalitsus saab ise teenida. Tahan näha tõestust, et haldusreform teeb ka kaugemates paikades elu tõesti paremaks, et omavalitsuste põhitegevuseks ei kujune mitte vaidlus riigiga raha jagamise üle, vastandumine valitsusega.

Haldusreform on vaid üks riigi moderniseerimise, riigi reformi osa, milles oleme innukad tegema vajalikke otsustusi.

Riigi moderniseerimisel kasutagem on IT potentsiaali. Jalgratas kukub ilma pedaale tallamata ümber.

Eesmärgiks, mis mind isiklikult motiveerib, on aasta 2018, Eesti eesistumine Euroopa Liidus. See on kaugelt rohkem, kui ainult 1000 koosoleku suurepärane korraldamine, millega Eesti ametnikud kindlasti väga hästi hakkama saavad. See on võimalus näidata nn. vanale Euroopale, kui palju me nendest tegelikult paremad oleme. Olen seda motiveeritust endasse laadinud, seda vedru üles keeranud ligi 10 aastat.

Siim Kallas
Euroopa Komisjoni transpordivolinik, Reformierakond