Sel nädalal Haapsalus alanud filmi „Vehkleja” võtteplatsil kamandab vägesid soome režissöör Klaus Härö, kelle filmid on teeninud rohkelt auhindu ja keda võib nimetada praeguse soome filmi kõige kuumemaks nimeks.
Kuidas Te seda filmi tegema sattusite?
Anna Heinämaa stsenaariumi pakuti mulle teha juba kaks aastat tagasi. Stsenaariumi lugedes leidsin, et see on parim, mida lugenud olen.
Lugu, mida praegu filmime, on väga liigutav ja ilus. Loo tegevus toimub Haapsalus ja pisut ka Leningradis.
Meie peategelane, kes on hakanud vehklema täiskasvanueas, tuleb Haapsallu Leningradist, kus ta õppis. Endel Nelis tegutses Haapsalus ja rajas siin vehklemisklubi.
Ma polnud kunagi varem Haapsalus käinud. Kui stsenaariumi loetud, sõitsime produtsendiga siia. Mais 2012 nägin Haapsalut esimest korda.
Kakskeelsed tänavasildid, mis võtete ajaks majadele kinnitati. Foto: Arvo Tarmula
Te olete ju Soome väikelinnast Porvoost, mis sarnaneb päris palju Haapsaluga?
Jah, ma olen Porvoost, kuigi Haapsalu on veelgi väiksem ja veelgi ilusam, sest asub mere ääres.
Nii stsenaariumi autor, režissöör kui ka operaator on soomlased. Kas sellest tuleb Eesti või Soome film?
See on raske küsimus. Eestikeelne film eesti näitlejatega. Ma arvan, et see on Eesti film.
Varasemast pole mul Eestiga tihedat sidet olnud, olen töötanud Soomes ja Rootsis. Nüüd olen õppinud eesti näitlejaid tundma ja õppinud Eesti ajalugu.
Teil on fantastilised näitlejad! Olen näinud Eesti filme fantastiliste osatäitmistega ja nüüd saan käputäiega neist ka töötada. Ainus probleem on, et tahaksin kaasata veelgi rohkem näitlejaid.
Kas „Vehkleja” on film 1950. aastate Nõukogude Liidust, ühe inimese saatusest või Endel Nelisest?
Taustaks on Nelise lugu, mida on üsna vabalt interpreteeritud. Filmi tuleb alati dramatiseerida, ei saa kajastada tervet elu. Samal ajal võib öelda, et see on lugu mehest, kes saavutab kontakti lastega — annab neile midagi ja saab ka ise midagi vastu.
Kas olete varem vehklemisega kokku puutunud?
Ei. Ega seegi film ole ju vehklemisest, vaid inimesest.
See on minu kuues mängufilm ja neil on seni üks ühine joon, need räägivad alati vanematest ja lastest. Tegelasteks võivad olla täiskasvanud lapsed ja veelgi vanemad vanemad. Vehklemistreener on filmis lastele, keda ta treenib, nagu isa. 1952 olid paljud eesti lapsed sõjas isa kaotanud ja nii sai Nelisest neile nagu isakuju.
Usun, et tagasi mõeldes on paljudel meist hetk, kus üks vanem ei saa lähedal olla, ja siis on teatud eluhetkedel õpetaja või mõni teine täiskasvanu meile oluline olnud ja aidanud raskest, kuid olulisest eluperioodist üle.
Filmis on grupp lapsi, kelle igapäevaelu saab vehklemise kaudu sisu. Igapäevaelu, mis võib muidu olla üsna raske ja kus lapsed peavad olema nagu täiskasvanud.
Olete veidi üle 40 ning teinud filme sõjajärgsest Soomest ja Rootsist. Nüüd on film 1950. aastate Nõukogude Liidust. Kui raske on toonast süsteemi mõista?
Olen režissöörina sellepärast, et mind huvitavad inimesed ja inimsaatused, ka ajalugu. See film räägib ju inimesest.
Mullu tegin esimese filmi tänapäevast, kuid pean ütlema, et polegi väga suurt vahet, kas teha tänapäevast või ajaloolist filmi. Ajalooline film pole ju ajalooraamat, vaid jutustus, mis tekitab tundeid ja soovi rohkem teada saada.
Ütlesite, et Eestis on palju häid näitlejaid. Kes valis osatäitjad sellesse filmi?
Muidugi režissöör, aga abiks olid Ivo Felt ja Piret Toomvap Allfilmist. Meil on olnud rollidele mitmeid alternatiive, kuid üsna pea oli selge, et siia sobivad just need näitlejad.
Seni oleme töötanud ainult Märdi [Avandi] ja Kirilliga [Käro], kuid varsti tulevad Ursula Ratasepp ja lapsed.
Mille poolest erinevad Soome, Rootsi ja Eesti film?
(Naerab) Praegu olen selles filmis nii sees ja mu mõtted on ainult selle filmi juures, nii et raske on hinnangut anda.
Siin on meil alles esimene võttepäev. Filmimeeskonna töös on küll väikesi kultuurilisi erinevusi, kuid töö on sama ja inimesed on sarnased — aktiivsed ja pühendunud.
Filmides on loomulikult erinevusi, aga sellega alustaksime hoopis teist arutelu, mis oleks väga pikk analüüs.
Kes on Teie eeskuju filmirežissöörina?
Praegu elan nagu silmaklappidega hobune ja mõtted on ainult selle filmi juures. Sellepärast on väga raske millestki muust mõelda.
Milline koht on Teil enda hinnangul Soome filmimaastikul?
Tahan teha filme, mida ka ise näha tahaksin. Kui teen filmi, mis mulle meeldib, siis loodetavasti arvab nii veel keegi.
Noore filmifriigina tahtsin vaadata filme, mida teised ei tahtnud — näiteks filmiklassikat, n–ö päris filme. Sõbrad tahtsid muidugi vaadata märulit. Tehes filme, mida ise näha tahaksin, on mul pisut sama tunne, et võib-olla need ei meeldigi kellelegi. Sellepärast olen alati pisut üllatunud ja rõõmus kui inimesed neid näha tahavad ja arvavad, et see on õige ja päris.
Klaus Härö
- Härö filmikontos on seni viis nii Soomes kui ka Rootsis üles võetud pikka filmi, samuti lühifilme ja telesarju.
- Eesti teleekraanil jooksis mõni aasta tagasi näiteks tema film sõjaaegsest Soomest Rootsi saadetud lastest „Emadest parim” („Äideistä parhain” 2005).
- Tema esimene täispikk mängufilm „Nähtamatu Elina” („Elina — Som om jag inte fanns” 2002) pärjati 2003. aasta Berliini filmifestivalil parima noortefilmi tiitliga.
- Sama filmi eest sai Härö esimese välismaalasena maailmakuulsa Rootsi režissööri Ingmar Bergmani preemia. Muide, Bergman kirjutas Häröle isikliku kirja, milles kiitis noort režissööri suurepärase filmi eest.
„Vehkleja”
- Režissöör: Klaus Härö („Kirjad isa Jaakobile”, „Emadest parim”)
- Stsenarist: Anna Heinämaa
- Operaator: Tuomo Hutri („Mehe töö”, „Kirjad isa Jaakobile”, „Külaline”)
- Kunstnik: Jaagup Roomet
- Kostüümikunstnik: Tiina Kaukanen
- Grimmikunstnik: Tiina Leesik
- Produtsendid: Kaarle Aho, Kai Nordberg, Jörg Bundschuh, Ivo Felt
- Eelarve: 1,9 mln.
- Tootjad: Making Movies, KickFilm ja Allfilm („Mandariinid”, „Seenelkäik”) 2015
- Näitlejad: Märt Avandi, Ursula Ratasepp, Hendrik Toompere, Jaak Prints, Kirill Käro, Lembit Ulfsak, Joonas Koff, Liisa Koppel, Ann–Lisett Rebane, Egert Kadastu, Elbe Reiter, Maria Klenskaja, Andres Lepik, Leida Rammo, Tõnu Oja.
