Asjatundjad ja vähem asjatundjad on juba oma arvamuse artiklites ja kommentaarides tormiliselt välja paisanud. Proovin selgitada, mida tähendab riigihange ja kuidas „Lennula” Wiedemanni koolimajja sai.
Seaduse nõuete järgi
Wiedemanni koolimaja omanik Riigi Kinnisvara Aktsiaselts (RKAS) korraldas 2011. aastal jõustunud kunstiteoste tellimise seaduse kohaselt kunstiteose tellimise ideekonkursi. Ideekonkursi eesmärk oli valida välja kavand, mille alusel sõlmida kunstnikuga leping taiese teostamiseks. Ideekonkursist teavitati loomeliite ning seda kajastasid meediaväljaanded. Hankedokumendid on kättesaadavad e–riigihangete veebilehel.
Kunstiteose(d) oli arhitekt planeerinud kahele poole hoone Wiedemanni tänava poolset peasissepääsu või esimese korruse vestibüüli keskossa. Vestibüüli puhul tuli arvestada, et tegu on koolimaja sõlmpunktiga, mistõttu ei tohi pakutav kunstiteos takistada liikumist.
Kavandi autoril pidi olema kõrgharidus kujutava või rakenduskunsti valdkonnas või pidi ta kuuluma Eesti või välisriigi üldtunnustatud loomeliitu.
Seaduse kohaselt on vähemalt 2/3 žürii koosseisust loomeliitude liikmed. Riigihangete seadus ei näe ette riigihanke kaudu ostetavate asjade, teenuste, sh kunsti ideekavandite üle avalikku arutelu väljaspool komisjoni.
Žürii ülesanne oli hinnata kõikide kavandite vastavust võistlusjuhendile, kavandite ideelist ja vormilist kvaliteeti ning otsustada, milline anonüümse märgusõnaga tähistatud kavand kuulutada konkursi võitjaks. Auhinnafond oli määratud töödele, mis saavutasid teise ja kolmanda auhinnalise koha. Esikoht auhinnaraha ei saanud, selle asemel sõlmiti temaga leping ideekavandi teostamiseks.
Žürii koosolekul vaadati enne töödega tutvumist videot Läänemaa ühisgümnaasiumi kunstiteose tulevasest asukohast, žüriile tutvustati hoone plaane ning vaateid. Arhitekt Katrin Tomberg–Tohter andis lühiülevaate koolimaja renoveerimisest.
Kuus konkursitööd
Tööde esitamise tähtajaks oli saabunud kuus nõuete kohases mahus ja pakendis konkursitööd, mis vastasid võistlusjuhendis sätestatud tingimustele. Žürii liikmed tutvusid esitatud kavanditega, mitte valmis kunstiteostega. Igal hääleõiguslikul liikmel paluti tuua välja tööd, mis on kunstiliselt kõrgetasemelised, vastavad lähteülesandele ja hankes nimetatud hindamiskriteeriumitele.
Ühiselt tutvuti koolimaja sissepääsu esist illustreerivate piltidega ning jõuti veendumusele, et maja ette ei sobi ükski väljapakutud teos. Põhjuseks asjaolu, et hoone ees ruumi otseselt ei ole: seal on lambipost ja värav ning vastasmaja paikneb koolimajale väga lähedal.
Esikolmik järjestus arutelu käigus ning otsuses valitses üksmeel, seetõttu ei osutunud formaalne hääletus vajalikuks. Kavandi järgi pidi „Lennula” tekitama vapustava hõbedase vaatemängu, elektrijuhtmed rikastama kompositsiooni ja integreerima linde interjööriga, linnuparve motiiv esteetiliselt kombineerima kahe ajastu (klassitsism ja kaasaeg) hõngu. Suurepärane mõte!
Žürii otsus oli: Läänemaa ühisgümnaasiumi kunstihanke ideekonkursi on võitnud teos märgusõnaga „Lennula”, teiseks jäi „Hõbe” ning kolmanda koha saavutas „Sammas”. Žürii töö lõppes pärast paremusjärjestuse väljaselgitamist ja selle otsuse fikseerimist žürii lõpp–protokollis. Protokoll ei ole hanke avalik dokument ja kavandeid kellelegi arutamiseks kaasa ei antud.
Kunstniku looming
Pärast ideekavandite konkurssi asus RKAS hanke tingimuste kohaselt läbi rääkima võitnud kavandi autoriga, et tellida kavandile vastav töö. RKASi teatel kooskõlastas nende esindaja töö paigaldamise joonised (sh elektritööd), lindude materjali, lindude kinnitamise, arutati läbi ka lampide tüüp jms. Tellijale esitati tutvumiseks ühe linnu näidis. Ühtlasi püüti kunstniku loomeprotsessi võimalikult vähe mõjutada, sest tegu polnud siiski tavapärase projekteerimis– või ehitustööga, kus saaks joonisel näpuga järge ajada.
Teostaja, Temnikova & Kasela Gallery esindajad käisid koolimajaga tutvumas 2013. aasta augusti keskel. Uuriti elektrikuga koos tehnilisi võimalusi. Pärisin teose valmimise kohta, kuid siis ei olnud veel kokkulepet sõlmitud ega kunstnik teost looma asunud. Detsembri keskel võeti kooliga ühendust, et leppida kokku aeg teose paigaldamiseks.
Esimest korda nägin oma silmaga valmis tööd 28. jaanuaril, pärast puhkuselt naasmist. Esimene üldmulje oli küll palju parem, kui olin pressifotolt näinud ja kommentaaridest lugenud. Kavandist oli aga ka mulle meelde jäänud pehmem, hõbedasem mulje ja tunne, et teos sobib koolimajja väga hästi.
Ma ei ole ekspert, sest minu isiklik saavutus kunstis jääb aastakümnete taha, see oli esikoht rajooni tuletõrjeteemalisel joonistusvõistlusel, millega kaasnes tolle aja kohta ka kopsakas auhind.
Ma ei julge isiklikku hinnangut kunstitööle kõige õigemaks pidada. Jätan selle meelsasti asjatundjatele ja ajale arutada. Vastuseks neile, kes imestavad, kuidas direktor ja kunstiõpetaja kunstist nii erinevalt aru saavad, juhin tähelepanu sellele, et direktor hindas kavandit, kunstiõpetaja oma artiklis aga valmis kunstitööd!
Kommenteerijate pahameele on põhjustanud töö eest makstud tasu, kuigi seda ei määra mitte materjali kogus ja tehtud töötunnid, vaid ehituse eelarve suurus. Summa suurus oli hankedokumendis antud ja selle suuruse muutmise võimalusi ei olnud ette nähtud. Loodan, et ajakirjanduses antud selgitused nn protsendiseadusest on olnud arusaadavad ja inimesed mõistavad, et see summa ei tulnud kooli eelarvest ning seepärast ei jäänud õppevahendid kooli ostmata.
Riigihangete aasta
Minule oli möödunud aasta riigihangete aasta. Teha uut kooli ja valmistuda esimeseks õppeaastaks — see oli ütlemata keeruline ja põnev aeg ning mõistetav ainult neile vähestele koolidirektoritele, kes on pidanud kooli nullist rajama. Koos kahe töötajaga, juhiabi ja IT administraator, pidime ette valmistama ja ellu viima kaheksa riigihanget koolimaja sisustamiseks ja õppevahenditega varustamiseks ning toitlustaja leidmiseks. Poole aastaga saime riigihangete korraldamisel suure kogemuse.
Seadusest tuleb täpselt kinni pidada, et hanget ei saaks tagantjärele vaidlustada. Meil, algajatel, läks hästi. Koolimaja sisustamiseks antud ligi 500 000 eurot sai kenasti kasutatud, kellelgi ei peaks olema põhjust meid raha raiskamises süüdistada. Kõik, mis ostetud, kenasti silmaga näha ja käega katsutav, kasutatav ning isegi maitstav.
Kunstihange on isegi nii suurele organisatsioonile nagu RKAS paras katsumus. Mida rohkem on hanke käigus vaja anda emotsionaalseid hinnanguid, mille mõõtmiseks ei ole arvulisi parameetreid, seda keerulisem on leida kõigile sobivaid tulemusi. Üle kümne tuhande maksvaid asju ja teenuseid pole võimalik riigihangete seadust rakendamata riigiasutustesse osta, nii ka seda kunstiteost.
RKAS korraldas hanke seaduse järgi, ometi pole rahvas rahul. Ilmselt tuleb läbi vaadata seadused, kuidas üldse kunstiostu hea idee paremini realiseerida. Minu teada on RKAS pärast esimesi kunstihankeid kultuuriministeeriumiga juba arutanud, kuidas selliseid kunstihankeid edaspidi korraldada.
Kultuuriminister Urve Tiidus väitis, et koolide kunstihangetel peaks kuulama õpilasi ja õpetajaid. Meie kool kutsus aasta tagasi linna õpilasi ja õpetajaid osalema kooli logokonkursil, kahjuks ei tulnud neilt ühtegi kavandit. Loodan, et minister aitab leida kultuuriministeeriumil selle viisi, kuidas üldsus kunstihankesse kaasata, kuidas ärakuulamise protsess ühitada riigihangete seadusega. Jään ootama asjaomaseid seadusemuudatusi.
Olen küsinud RKASilt, mis saab edasi. Kas on võimalik veel teose ümbertegemine või parendamine, teose ümberpaigutamine või mingi muu variant?
Majaomaniku vastus on: „Haapsalu aasta ehitiseks valitud Läänemaa ühisgümnaasiumi renoveerimisel arvestati arhitektuurses projektis toodud muinsuskaitse eritingimusi. Kõik tööd korraldati ning teostati suure hoolivuse ning austusega väärika ajalooga koolimaja vastu. Kunstiteose ümbertegemise ja/või asukoha muutmise kohta peame tegema järelepärimise kultuuriministeeriumisse, kes teostab riiklikku järelevalvet kunstiteoste tellimise seaduse nõuete täitmise üle. Praegu ei oska me kahjuks öelda, kas ja kuivõrd on teose muutmine kooskõlas seadustega.”
Kohtumine kunstnikuga
Kunstnik ja tema esindaja on väga huvitatud võimalusest tulla kooli vestlema teemal „Kuidas sünnib üks kunstiteos”. Kindlasti oleks see hea võimalus kõigil huvilistel (õpilased, kooli personal, lapsevanemad jt) oma küsimustele otse autori käest vastused saada. Kas korraldame kohtumise?
Kaks nädalat olen „Lennulat” vaadanud ja jälginud, kas juhtmed juba sirgemaks vajuvad. Mulle tundub küll, et vajuvad. Linnud on vahvad. „Lennula” olemasolu ei näi takistavat õppetööd ning meeleolulangus pole ka märgatav, ehk ainult õppeperioodi lõpuga seotud kontrolltööde rohkus avaldab mõju.
Prantsuse dramaturg Destouches on öelnud: „ Kritiseerida on lihtne, kunsti luua raske.” Ehk on selle lihtsa asjaga piisavalt tegeldud. Proovime sõbrapäeva eel igaüks üles leida elu ilusa poole ja rõõmustada selle üle, mis on hästi.
Mulle meeldib ka kooli hoolekogu liikme Tõnis Padu arvamus: „Aga praegu on parem võtta aeg maha, lasta lühtril seista oma praegusel kohal aasta või vähemalt kooliaasta lõpuni. Seejärel vaatame asja uuesti.”
Ehk ongi selleks ajaks kõik ilus ja korras, just täpselt nii hästi, nagu kunstnik arvas siis, kui ta „Lennula” kooli fuajeesse üles pani.
Ehk on õigus neil kommentaatoritel, kes meenutavad, et niisamuti pidasid Pariisi elanikud Eiffeli torni selle püstitamisel linna sobimatuks, kuid nüüd on see Pariisi tuntuim ja armastusväärseim vaatamisväärsus. Ehk tuleb inimestele anda lihtsalt aega harjumiseks ja kunsti äratundmiseks.
Leidi Schmidt, Läänemaa ühisgümnaasiumi direktor
Kui rahanumber on teada, siis loogiline ju, et vorbib kõige odavamast materjalist valmis, seda rohkem jääb ju omale. Ehitajad teevad sedasama, neid piirab ainult projekt, mida peab järgima ja kus seisab kirjas, millest ja kuidas asi tehtud peab olema. Tellijal on õigus ka nõuda seda. Antud juhul oli vist ainult mingi hädine eskiis või ideekavand, mille järgi asuti teostama. Nüüd pole millestki kinni ka võtta, et ei vasta kavandile, sest see “kavand” pole mingi dokument, kuidas sa seda mõõdad. Juristid teevad selle kohe selgeks, kui keegi julgeb nuriseda või raha tagasi nõuda. Projekteerimise riigihankes nõutakse ka eelnevat analoogsete tööde kogemust.… Loe rohkem »
#sitt purgis# tüüpi jura, ja maksti üle poole miljoni vanas rahas., põhimõttel, kui anti – paneme huugama. loodame, et see kimp juhtmeid ka muinsuskaitse alla võetakse.
nimetab Läänemaa Ühisgümnaasiumi direktor oma kooli ikka veel endise kooli nimega?
Ei nimeta!
Maja nimetab Wiedemanni koolimajaks. Kooli nimi oli Haapsalu Wiedemanni Gümnaasium. Wiedemanni majaks kutsusti Wiedemanni tänaval asunud Haapsalu Gümnaasiumit juba enne II maailmasõda.
Ei meeldi see koolijuht ega tema pastakast imetud seletused. Igal kohtumisel jätab ebasümpaatse ning kunstlikult “viisaka” mulje. Hingelt pensionär, aga mitte areneva gümnaasiumi juht.
On täiesti arusaadav, et seadust on korrektselt jälgitud kogu protsessis ja kindlasti tuleb tunnustada koolijuhti suure töö eest, mis ta teinud on. Küsimus ongi seadustes. Jah, kunstihanke summa määrab hoone maksumusest tulenev protsent, mis sel korral oli 37 000 eurot. Kas see oleks õigustus ka näiteks tikutopsi suuruse kunstiteose soetuseks? Mis on näiteks papist? Hind peaks siiski kajastama teose reaalset maksumust, mitte nii et tegelik hind asjal on kordades väiksem kui mingi vahendajast hankevõitja saab. See pole kindlasti ka seaduse mõte ja hanke koostajatel, töö vastuvõtjatel peaks see tulevikus ka meeles olema. Tõnis Padu on välja toonud selle, et teostus… Loe rohkem »
Osteti anonüümne idee, mitte teos. Töö teostaja ehk autor on lõpptulemusena väga oluline. Temnikova Kasela müüsid idee, võitsid konkursi, said raha ja tellisid teostuse. Huvitav, mis oli kunstniku tasu selle töö eest ja palju teenis Kasela.
Samas kas me ostame kunstniku nime või keskkonda kõige paremini sobivat kunstiteost?
Konkursid ei tohiks olla anonüümsed. Kunstniku nimi on ta kaubamärk ja ühtlasi annab tellijale selguse, mille ta lõpuks saab. Kavand võib ju tõesti väga ilus ja särav olla, aga asja saab ikkagi hinnata kunstniku käekirja järgi.