Inimene: Alge Vare armastab lapsi ja sinepiplaastrit

Nädal tagasi seisis lastearst Alge Vare Tallinnas Stenbocki maja valges saalis telekaamerate ja sähvivate välklampide keskel ning võttis sotsiaalminister Taavi Rõivaselt vastu autasu „Aasta arst 2013”.

Teisipäeval Läänemaa haigla arstikabinetis oli ta hoopis enesekindlam. Viimane nädal on Alge Vare sõnul möödunud väga närvesöövalt ja kaalu alandavalt. Nüüd, mil kolleegide ja sõprade–tuttavate õnnitlused vastu võetud, kutse presidendi vastuvõtulegi postkastis, leidis Vare endiselt, et pole aasta arsti tunnustust ära teeninud. „Aga nüüd pole enam kuhugi põgeneda,” märkis ta.

Vare meelest peaks aasta arst olema ikka kirurg, sest nende töö on kõige tähtsam. „Nende töö on konkreetne. Nad lõikavad inimese lahti, võtavad midagi ära või panevad sisse.”

Väikesed lapsed Tallinna

Et lastearsti töö kirurgi omast vähetähtsam oleks, ei paistnud teisipäeval kuidagi välja. Vastuvõtu lõppedes tõttas arst haigla kiirabisse, kuhu oli toodud ühekuine kõhuvaluga imik.

Läbivaatus, ultraheli, telefonikõned ja paberiasjandus, ning tunni aja pärast sõitis haige väikelaps juba Tallinna lastehaigla poole. „Alla aastasi me siia haiglasse ei võta, sest meil pole nii väikeste jaoks häid tingimusi,” selgitas tohter Vare.

Kui Alge Vare 1991. aastal pärast ülikooli lõpetamist Läänemaa haiglasse tööle tuli, oli laste päralt terve korrus — sünnitus– ja lasteosakond. Nüüd pole ei ühte ega teist. Haiglaravi vajavad lapsed lähevad täiskasvanutega samasse osakonda, päris tillukesed ja raskemas seisus lapsed Tallinna.

Kas Läänemaal peaks olema eraldi lasteosakond? Vare leidis, et oma nurgake võiks olla.

Ta tõdes aga, et tänapäeval on lapsed haiglas palju lühemat aega kui vanasti. Kui varem kestis haiglaravi nädal või kümme päeva, siis nüüd on lapsed haiglas harva üle paari–kolme päeva. Kui lapsel tervis parem, läheb ta kodusele ravile.

Lühikese haiglaravi hea külg on lastearsti sõnul selles, et laps ei saa haiglas uut haigust. „Varem ikka juhtus, et laps tuli kopsupõletikuga sisse, aga et kõrvalpalatis oli rotaviirus, sai ta ka selle,” räägib arst.

Küsimusele, mis on meditsiinis selle enam kui 20 aastaga muutunud, vastas Vare, et kõik alates haigustest kuni rohtudeni. „Paarkümmend aastat tagasi olid kibedad tabletid ja üksikud siirupid,” meenutas ta.

Kuigi tänapäevased ravimid on tõhusamad, pole ka vanaemade ravinipid kuhugi kadunud. Vare sõnul kasutavad lapsevanemad ka neid meelsasti. „Näiteks sinepiplaastrid on minu lemmikud,” lisas ta.

Pika staažiga lastearsti sõnul on tänapäeva lastel varasemast rohkem haigestumisi, millega kaasneb hingeldus. „Ma ei mäleta oma esimestest tööaastatest, et hingeldajaid oleks nii palju olnud,” lisas ta.

Vare sõnul pole iga hingelduse korral tegemist astmaga, vaid põhjus võib olla ka viirushaiguses või allergias. Allergiad, mille hulk on 20 aasta tagusega võrreldes palju kasvanud, on heaoluühiskonna haigus.

Täpsemaks on muutunud ka haiguste diagnoosimine. Kui varem tõdes arst, et tegemist on kõhuviirusega, siis viimasel viiel aastal diagnoositakse täpselt, mis viirusega on tegu.

Tänapäeval kasvab vanemate hulk, kes keelduvad oma laste puhul kõigist vaktsiinidest. Ometi teadis Vare rääkida, et võrdeliselt kasvab ka nende vanemate hulk, kes lasevad oma lastele teha kõik saadaolevad vaktsiinid, kuigi osa neist tuleb ise osta.

Lastetohter tõi näiteks rotaviirusvastase vaktsiini, mille tagab riik lastele mitmel pool maailmas. Eesti hakkab seda tegema tänavu sügisest.

Vare sõnul on rotaviirus lastel kõige sagedasem haiglasse sattumise põhjus. Väikestele lastele on see ohtlik haigus, sest nad oksendavad end nii tühjaks, et võib tekkida neerupuudulikkus.

„Kes ikka haiglasse tahab sattuda! Sellepärast vanemad vaktsiini ostavadki,” selgitas tohter.

Muutunud haigused

Haigustest rääkides lisas Vare, et tänapäeva lapsed, eriti lasteaiaealised, põevad varasemast rohkem kopsupõletikku ja bronhiiti. „Ma ei mäleta, et minu laste ajal oleks nii olnud, et rühmade kaupa oleks lapsed köhinud,” räägib tohter.

Lastearsti sõnul võib sellel siiski olla ka teine põhjus. Vanasti oli rohkem käepärast vanaemasid, kelle hoole alla haige laps jätta. Nüüd aga käivad vanaemad ise tööl ja et haiget last pole kellegi hooleks jätta, satuvad need liiga vara lastekollektiivi tagasi.

Küsimusele, mis suunas meditsiin edasi areneb, vastas aasta arst, et ei oska ennustada. Kuigi kasutusele on võetud järjest uusi meditsiiniaparaate ja palju tööd on liikunud arvutisse, ei usu Alge Vare, et vajadus isikliku suhtlemise järele võiks kaduda.

„Pooled vanemad tahavad lihtsalt suhelda. Nad ei usu ühessegi ravimisse, kui sa ei tõesta, et see aitab,” rääkis ta.

Lastearsti sõnul on e–teenused arsti elu paljudes asjades lihtsamaks teinud. Ta tõi näite, et valvetoas on väga hea, kui saad sisse tulnud patsiendi puhul kohe vaadata, millist ravi ta on saanud. Ka e–retsept on töö kiiremaks ja mugavamaks teinud.

Lapsed ema jälgedes

Vare on Haapsalust pärit tüdruk, sündinud sessamas rohelises puumajas Vabal tänaval, kus paljud nüüd juba keskikka jõudnud läänlased.

Miks langes otsus elukutsevalikul just lastearsti ameti kasuks, ei oska aasta arst isegi seletada. Tema suguvõsas pole varem ühtegi arsti olnud ja ka ta ise pole kunagi haiglas viibinud. „Lapsed meeldisid,” põhjendas ta.

Vare tunnistas, et tegelikult ei teadnud ta toona eriala valides kümmet protsentigi sellest, mida lastearsti töö tähendab.

Kas nüüd, pärast enam kui paarkümmend aastat lastearstina töötamist on see amet ikka veel tore? „On!”

Vare sõnul teeb lastega töötamisel rõõmu, et lapsed paranevad kiiresti. „Neil on juba järgmisel päeval parem. „Nii et hästi palju positiivseid töötulemusi,” lisab ta.

Kolleegid muretsevad, et Alge Vare töötab liiga palju. Ise arvab ta, et nii hull see asi ei ole — on kiiremaid aegu, näiteks haiguste perioodil, aga mitte kogu aeg.

„Vahel jõuab küll abikaasa enne mind koju,” ütles lastearst väljaspool Haapsalut soomlastele kuuluvas ehitusfirmas tööl käiva abikaasa Aini kohta.

Neil on kolm poega. Vanim, Andres lõpetas Tartu kõrgema kunstikooli skupltuuri osakonna. Kunstnikukäe on ta ilmselt pärinud emalt, kes keskkooli lõpuni Gunnar Meyeri kunstiringis käis.

Keskmine poeg Ats teatas aga gümnaasiumi lõpuklassis vanematele oma kindlast otsusest minna arstiks õppima. „9. klassis jooksis ta veel teleka eest ära, kui „Grey anatoomiat” näidati,” muigab ema. Ta lisab siis: „Kui ta ütles, et tahab arstiks saada, siis mina ütlesin alguses „ei”, aga isa ütles „jah”.”

Praegu on Ats Vare arstiteaduskonna teisel kursusel ja tunneb ema sõnul tõmmet lahangumeditsiini poole. Alge Vare tunnistas, et ka teda ennast huvitas see ala, kuid et sinna tüdrukuid ei võetud, jäi asi sinnapaika.

Miks just lahangumeditsiin? „See on nii põnev, sest näed inimest seestpoolt, ja sul on alati õigus,” põhjendas ta muiates.

Noorim poeg Aap käib veel Haapsalus põhikooli viimases klassis ja pole oma ametieelistusi avaldanud.