Haridus loeb, aga mõnikord ei loe ka. Tõenäoliselt ei kujuta keegi isegi ette, et koolis töötaksid harimatud õpetajad. Olgu see amet Eestis alaväärtustatud ja –makstud või mitte, sõna „õpetaja” semantilisse välja kuulub haritus.
See, et 14 protsendil Läänemaa õpetajaist pole haridusstatistika portaali andmeil kvalifikatsiooni, on iseenesest murelikuks tegev tõsiasi. Veel enam asjaolu, et oleme Eesti kehvimad.
Eeldatavalt peaks õpetajal olema magistrikraad, aga sellega on Läänemaal asjad korras. Magistreid on maakonna koolides viiendik, oleme Eesti maakondade seas kuuendad.
Läänemaa paistab aga silma ka keskharidusega õpetajate hulgaga: neid on viis protsenti. Meie koolides töötab 20 keskharidusega õpetajat, kellest vähemalt osa annab tunde ka gümnaasiumiklassides. See pole hea.
Alati aga on erandeid. Endise õpetajana tean oma kunagiste kolleegide seast vähemalt kahte n–ö keskharidusega koolmeistrit, säravat isiksust ja suurepärast õpetajat, keda lahutas magistrikraadist vaid lõputöö kaitsmata jätmine. Statistika kajastab neid keskharidusega koolmeistritena, kuigi üks neist andis pensionini ja teine annab ka siiani iga päev silmad ette nii mõnelegi magistrihakatisele.
Mis järeldus sellest siis teha? Ei muud, kui et mitte kuiv statistika ja paber, vaid haridus loeb.
Keskharidusega õpetaja polegi mingi õpetaja, pole vahet kas ta annab kehalist kasvatust või eesti keelt. Tal puudub piisav haridus, pole vahet, mis muud paberid sul on! Eriti hiilgab selles osas Lihula kool. Kahju!