Rahvakogu esimesel aruteluseminaril osalenud ettevõtja Koit Uus peab rahvakogu vajalikuks, kuid ütleb, et riigi- ja rahvakogu vastandada ei maksa.
Viimase kümmekonna aasta jooksul on minu arust Eestis olukord vajunud kõvasti erakondade poole kaldu muu kodanikuühiskonna kahjuks. Kõrgema võimu kandja rahvas on tüdinud olemast valimistevahelisel ajal mängust väljas, omamata mingitki reaalset võimalust jooksvalt ühiskonna arengus kaasa rääkida. See võimalus on küll iga nelja aasta tagant, aga… ei kujuta ju ette, et palkad neljaks aastaks kedagi tööle, ilma võimaluseta vahepeal hinnangut anda, saati siis tööülesandeid täpsustada.
Eestlane on ikka endale ühe või teise asja ajamiseks krati meisterdanud. Ideaalis peaksid kratid ise tahtma peremehelt jooksvalt suuniseid küsida. Aga ei küsi. Sest nad pole rahva arvamuse pärast väga mures – teatavad nad ju varjamatu uhkusega, et on otsustanud ennast puudutavates küsimuses liikuda edasi konsensusega. Krattide kartellilepe?!
Siis ongi ärksam osa rahvast mures, et kas aetakse rahva– või kratiasja. Kodanikuühiskond peaks saama rahvakogu näol instrumendi, millega erakondadele oma tahtmisi selgitada ja kas või poolvägisi end kuuldavaks teha.
Minu arust pole ülearu tähtis, kui radikaalseid ettepanekuid rahvakogu teeb ja kui palju neist riigikogu arvesse võtab. Asi on läinud liikuma, kodanikuühiskond sai instrumendi, millega näiteks formeerida teemadering järgmiseks kratikonkursiks.
Riigi- ja rahvakogu pole mõtet vastandada. Ma ei poolda ettepanekuid rahvakogule mingi „paralleelse võimustruktuuri“ õiguste andmiseks. Rahvakogu tuleb riigikogule appi, mitte juurde või asemele. Samuti ei usu ma uute erakondade tekke kaudu asja parandamisse. Võti pole mitte uute krattide valmistamises, vaid olemasolevatele mängureeglite pingutamises.
On mõistetav, et poliitikud on võtnud kogu ruumi täis, mis neile on jäetud – ruum tuleb siit/sealt koomale tõmmata. Reeglid peavad olema mugavad just peremehe poolt vaadatuna.
Pole mõtet rääkida innovatsioonist majanduses, kui me ei kasuta ega tunnista seda ühiskonna korralduses. Rahvakogu ongi sulaselge innovatsioon. Meenutagem Meri kunagist Nokia-juttu – äkki võikski Eesti väikseima täismahus riigina katsetada tänapäeva demokraatia uuenduse mudeleid. Pidada demokraatiat pühaks lehmaks, mida infoühiskonna areng jms ei puuduta, on out.
Lõpetuseks – rahvakogu tähtsaim saavutus on rahvakogu ise kodanikuühiskonna ja võimu vahemehena. Kaasalöömise ulatus on sellele tõenduseks. Niisuguse pideva organi vajalikkusest rääkis ka president oma aastapäevakõnes. Kuidagi tuleks nii teha, et see kogemus ära ei vajuks. Loodan, et rahvakogule leitakse pidev finantseerimine. On ju riigikaitses tegevarmee kõrval vajalik toetada riigieelarvest ka Kaitseliitu – kodanike vaba algatust. Miks siis mitte rahvakogu kui valijate õigusi kaitsvat organit.
Koit Uus,
ettevõtja
Täiesti õige vaatenurk. Tundub et mõnele vbl liiga sügav ja keeruline.
üks ettevõtja,kui ta ikka on ettevõtja võib sellist joga suust välja ajada-oi mai gaad!!!!
Sellise rahvakogu esindaja mängimine on ikka ilge lugu küll. Minul tuleb meelde KEKi aeg kus noored komsomolid pidid ikka ka parteikomitee istungitel käima. Raudteeröövel pidas siis käilakõnesid.
Kratt ei ole õige termin. Harige end.
Rahvakogu esimesel aruteluseminaril osalenud ettevõtja Koit Uus peab rahvakogu vajalikuks, kuid ütleb, et riigi- ja rahvakogu vastandada ei maksa.
Suur skeemitaja ja SUURKRATT rahvakogus,siis sealt rahva jaoks midagi head loota pole.
J.Männik on vist leidnud enesele esimese mõttekaaslase ja sponsori.
õltsi peale enam võta
kui juba partiepropakanda rahastaja nii arvab siis on rahvakogu ongi tasalülitamise koht. Rahva arvamus on aga meediamaailma kaudu nagu nii ostetava. Tuleb vaid leid tankistid kes räägiksid seda mida kratikuningal tarvis.