2

Tarmo Loodus: Kahanev arendamine on Eestis tabu

Riina Tobias

Riina Tobias

riina.tobias@gmail.com

Viljandi linnavolikogu juht Tarmo Loodus soovitab unustada konkureerimine, teha koostööd ja areneda säästvalt. Foto: Arvo Tarmula
Tarmo Loodus. Foto: Arvo Tarmula
Viljandi linnavolikogu juht Tarmo Loodus soovitab unustada konkureerimine, teha koostööd ja areneda säästvalt. Foto: Arvo Tarmula

Kui Tarmo Loodus kümmekond aastat tagasi siseministrina haldusreformi algatas, pidas ta 53 kihutuskoosolekut.

„Tundsin ennast päris Jakobsonina,” meenutas välimuseltki pisut Carl Robert Jakobsoni moodi Loodus, kui esines läinud nädalal Lihulas Läänemaa omavalitsusjuhtidele. Seegi kord oli ta kutsutud arutlema küsimuse üle, kas parem on ühineda või teha koostööd.

Mis on ühinemisel peamine?

Loomulikult inimene ja sellest peaks lähtuma ka omavalitsuste ühinemist kavandades, ütles Loodus. Piirid ei ole enam nii tähtsad. Inimest ei huvita vallapiir, teda huvitab, kust ta toidu ostab, kus tööl käib ja lapsi koolitab.

Niisiis, arutas Loodus edasi, kui piirid ei ole enam tähtsad, peaks tulevikku kavandades vaatama tervet piirkonda ja seda, kuidas inimesed seal toimetavad. Vaja on teada, mida inimesed vajavad. Kas head haridust? Aga milline on hea haridus?

„Konkurentsivõimeline!” kõlas saalist Lihula volikogu juhi Tiina Lobja kõlav hääl.

Konkureerimine? Unustage ära!

„Konkureerimine — see unustage ära,” soovitas Loodus tungivalt ja mitte üksnes haridusest kõneldes. Kellega te konkureerite? Virtsuga? Saaremaaga? Eestiga?

Konkurents ja konkureerimine tähendab võidurelvastumist ja lõputut investeerimist, mis muutub varem või hiljem kurnavaks. Arvatavasti jääks nii mõnigi asi tegemata, kui otsustajad kaaluksid: kas ma teeksin sedasama ka oma rahaga.

Loodus soovitas konkurentsi asemel teha koostööd ja seada selle koostöö eesmärgiks, et see paik siin oleks siinseile elanikele parim koht elamiseks.

Aga haridus? Milline on siis hea haridus, tuli Loodus tagasi eelmise küsimuse juurde.

„Võib–olla läbilöögivõimeline,” jätkas Loodus oma mõtet. Et oludest hoolimata ennast teostada, on vaja inimesel läbilöögivõimet.

„Läbilöögivõime on minu enda teha,” sedastas Loodus ja lisas lõbusalt: „Ma ei saa oma naist muuta, ma pean ennast muutma.”

Kas väike gümnaasium on koht, kus saab arendada läbilöögivõimet, arutles Loodus edasi. Kas sellises koolis harjub õpilane vastutama, ennast tõestama, kaasa ja läbi lööma?

„Kümne õpilasega gümnaasiumis ei pea sa seda kõike tegema, ennast tõestama,” vastas Loodus ise.

Lahenduseks pakkus Loodus: leppige naabritega kokku, pange buss käima ja tehke üks korralik gümnaasium. Mis viga öelda! Loodus tõi näite Viljandimaalt, kus nelja valla peale on kolm gümnaasiumi. Neli päeva arutati, kuidas koole kokku panna, aga laiali mindi niisama targalt kui tuldi.

„Pärast taob igaüks valimistel vastu rinda — mina jätsin kooli alles, aga kas see on mõistuspärane?” küsis Loodus.

Loodus pakkus välja, et koolid võiksid välja mõelda, mis annab sellele koolile just selles piirkonnas läbilöögivõimelise hariduse. Panna suuremat rõhku mõnele valdkonnale? Teha koostööd kutsekooliga?

„Paneme kooli näiteks rohkem inseneeriat,” jätkas Loodus. „Mitte konkureerimise pärast — mis mul teistest —, vaid et meie teeme nii!”

Kui kaugele peaks ette vaatama?

„Visioon otsustab, milline see piirkond hakkab olema,” ütles Loodus ja täpsustas, mida tema visiooni all silmas peab.

Visioon on tulevikupilt.

„Ühinemisleping on ka visioon, aga ühinejad peaksid veel kümne aasta peale edasi mõtlema,” soovitas Loodus.

Suured visioonid tehakse tervetele põlvkondadele, ütles Loodus ja tõi näiteks Soome, kus on mõeldud, milline näeb välja Soome 2050. aastal.

Seda suurt visiooni silmas pidades on Soomes muudetud isegi põhikooli õppekava, suurendatud füüsika ja matemaatika osatähtsust, sest energeetikariik Soome ei ole piisava hulga insenerideta kestlik.

Loodus soovitas ühinejail mängida kuldkala ja kolme soovi mängu ning mõelda, mida nad tahaksid ühendvallas näha 10, 50, 100 aasta pärast.

Kas areng peab olema tasakaalustatud?

Loodus rääkis, kuidas nad põllumajandusminister Helir–Valdor Seederiga vaidlevad Viljandi spordihoone üle.

Seeder heitvat Loodusele alatasa ette, et Viljandi spordihoone ehitati liiga väike, ei saa seal korraldada rahvusvahelisi võistlusi ega midagi.

Loodust ei huvita mõni harv rahvusvahelne võistlus, mis Viljandisse satuks, kui spordihoone oleks küllalt suur. Ta on rahul, et spordihoone on just nii suur, et rahuldab vajaduse ja on jõukohane ülal pidada.

Loodus ütles aga ka, et majadega ei maksa väga pead murda — kui ikka vaja ei lähe, võetagu ta maha ja asi ants. Kui palju on maju maha jäetud — vallamaju, koolimaju, muid maju —, arutles Loodus.

„Vaja on tarkust, et tunnistada — seda maja mul vaja enam ei lähe.”

Riik ja omavalitsus — nagu kass ja koer

Looduse sõnul on omavalitsused Eesti riigis kerjuse seisuses, kas nad siis ühinevad või ei ühine, kritiseeris Loodus. Investeerimisvõimekuses võivad omavalitsused loota vaid riigi valitsusele, tehes sinnapoole kummardusi ja kirjutades projekte.

Ametnike hulk aga kasvab, sest vaja on projektikirjutajaid, projektijuhte, järelevaatajaid jms ametnikke. Masuajalgi tekkis riigiametnikke juurde üle 4000. Omavalitsuste ametnike hulk kasvas ka, aga vähem kui 3600 võrra.

„Masuajal 10 000 ametnikku juurde!” ei jõudnud Loodus ära imestada.

Kasvada või pigem kahaneda?

Tavaliselt tehakse plaanid arvestusega, et ikka rohkem ja suuremalt, kuid kas see on ikka vajalik, küsis Loodus.

Kas on põhjust kogu aeg kasvatada? Teadlased on hoiatanud, et kui põllumajandus niisama suure hooga edasi areneb, ootab Läänemerd 30 aasta pärast ökokatastroof.

Võib–olla peaks viima asjad normaalseisse mõõtmeisse. Viljandis näiteks lõhuti maha postimaja, mis jäi liiga suureks.

„Mõelda säästvale ehk siis kahanevale arengule,” soovitas Loodus. „Kahanev arendamine on Eestis tabu, aga mõelda sellele tasub!”

Kas ühinemine või ühisteenused?

Läänemaal käib praegu kaks protsessi. Neli valda valmistavad ette ühinemist, samal ajal käib omavalitsusliidu eestvõttel kaheaastane projekt, et selgitada välja, kuidas saaksid omavalitsused teha koostööd ja pakkuda ühiseid teenuseid.

„Kui on valida, siis alati ühinemine,” soovitas Loodus. Ta möönis, et ühinemine ei välista üle piiride koostööd. Mõnda asja on targem teha suurelt, mõnda väikselt.

„Demokraatia ei ole ökonoomika,” ütles Loodus. „Raamatupidajad ei saa riiki juhtida.”

Vastutus ja sõnapidamine

Loodus meenutas, kui raskesti võeti aastaid tagasi omaks Viljandi linnavolikogu voliniku vanne. Miks ma pean vanduma, et olen aus ja korralik — põtkisid igati ausad ja korralikud volinikud. Nüüd ei küsi enam keegi, miks.

„Mõelge sellele, mis paneks voliniku vastutama,” soovitas Loodus tungivalt. Vanne on selle juures tähtis, antud vanne koputab südametunnistusele.

Loodus rääkis piirikivist Tori jõe kaldal, mida kutsutakse peremeeste kiviks ja kus kunagi käisid peremehed aru pidamas ning ka kokku leppimas.

„Läbi rääkida, kokku leppida ja siis sõna pidada,” tuletas Loodus meelde lihtsa tõe. „Leidke see piirikivi, kus kokku istute ja ära lepite.”

Tarmo Loodus
Sündinud 18. veebruaril 1958 Lihulas

• 2005. aasta oktoobrist Viljandi linnavolikogu esimees.
• Viljandi Ühendatud Kutsekeskkooli direktor.
• November 1999 — jaanuar 2002 siseminister Mart Laari teises valitsuses.
2002. Isamaaliidu peasekretär.
1996. Viljandi linnapea.
• IRLi ja MTÜ Vaba Isamaaline Kodanik liige

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
See ühinemine
See ühinemine

…. peaks käima ikka vabatahtlikult. E. kui rahvahääletus seda ei soovi,siis ka ei tule. Ja rahvahääletusel peaks kindlasti olema häältelugemise juures sõltumatud(kasvõi naabervalla) vaatlejad. Kino….

kogukondlane
kogukondlane

eks ka tema loodab valimistel läänemaalt hääli saada.

wpDiscuz