Aivar Kroon: Kust võtta maksumaksjaid

Aivar Kroon kirjutab, et üks võimalus Haapsalusse rohkem maksumaksjaid saada oleks taotleda riigilt eripiirkonna õigus ja vähendada siin kodanike tulumaksu. Ühtlasi esitab Kroon väikese õienduse oma parteilise kuuluvuse kohta.

Viimasel ajal on palju räägitud Haapsalu kahanevast elanike arvust ja kasutamata võimalustest. Aasta lõpuga lõppes Haapsalu linna kampaania uute linnakodanike saamiseks. Tegemist oli vist esimese korraga, kui linn mitte ainult ei kurda tulude vähenemise üle, vaid võtab ka tegelikult midagi ette. Tagantjärele võib öelda, et kampaania oli edukas ja paariks kuuks pidurdus linnakodanike arvu vähenemine. Eks saadud siit ka veidi kogemusi. Edaspidiste kampaaniate ja loteriide korraldamisel võiks muidugi silmas pidada, et lotopileti hind ei tohiks olla suurem kui võimalik võit. Kui iga kodanik tähendab keskmiselt 500 eurot maksutulu, siis peaauhinnaks 300 eurot pakkuda oli muidugi natuke nadi.

Jaanuarikuised miinus 65 kodanikku oli kahjuks jälle vastupidise emotsiooniga uudis. Kui see arv veel ühe kodaniku keskmise maksurahaga korrutada, on kaotus ikka väga suur. Kas tõesti Tallinn oma tasuta ühistranspordiga tõmbabki teised omavalitsused tühjaks? Sellise mastaapse kampaania ja ajupesu vastu, mis teeb pealinn, on teistel omavalitsustel muidugi raske midagi ette võtta ja elanike vähenemine tundub paratamatus. Seda positiivsem on kuulda uudist, et Haapsalu ei kavatse alla anda ja järgmise kaudse meetmena kodanike arvu säilitamiseks plaanib tõsta laste sünnitoetust.

Kust aga võtta üldse linnale uusi kodanikke? Esmane oleks muidugi püüda just neid elanikke, kes reaalselt elavad küll linnas, aga eri põhjustel on sisse kirjutatud hoopis mõnda teise omavalitsusse. Siin tuleb esimesena pähe rõngasvallana ümber linna paiknev Ridala. Tarbivad ju paljud Ridala elanikud linna hüvesid ise oma maksud valda tasudes. Ühisvalla tekkimisega oleks selline asi lõppenud, nüüd aga toimivad Haapsalu ja Ridala teineteise puukidena määramatu aja veel edasi ja võitu ei saa sellest reaalselt kumbki pool. Teine ja vahest kõige ahvatlevam võimalike kodanike rühm on inimesed, kel on Haapsalus kinnisvara —elamu või suvekodu —, kuid kelle alaline elukoht on mujal. Kindlasti on näost näkku selgitustööga ka siit rühmast nii mõnigi linnakodanik võimalik saada. Nüüd aga esimene takistus, millele on viidanud ka paar linnas kinnisvaraomanikust tuttavat. Nimelt ütleb Haapsalu heakorraeeskiri, et kinnistuga piirneva kõnnitee hooldus on kinnistu omaniku vastutusala. Seega võib heast tahtest lisandunud uus linnakodanik õige pea saada tänutäheks hoopis trahvinõude, kui ta jätab linnale kuuluva kõnnitee koristamata.

Kuna inimestele on vaja nii piitsa kui ka präänikut ja vägisi kodanikele linnamaa koristuskohustust panna on üsna iganenud arusaam, teen linnavalitsusele ettepaneku vabastada linnakodanikud majaga piirneva kõnnitee koristamise kohustusest. Ehk lisandub siis nii mõnigi uus majaomanikust linnakodanik.

Aga eks see ole vaid piisk merre ja kodanike arvu kasvuks või vähemalt säilitamiseks on linnal vaja midagi suuremat. Pakuks välja ühe idee. Noarootsi vallvanemana osalesin nii mõnelgi omavalitsuste tulubaasi analüüsival loengul. Sealt tekkis üks huvitav mõte kodanike juurdesaamiseks. Nimelt koosneb kodaniku tasutav tulumaks kahest osast — 9,43% läheb otse riigieelarvesse ja 11,57% jääb omavalitsuse eelarvesse. Sisult on tulumaks osaliselt kohalik maks. Küsisin ühelt riigi rahandustegelaselt, kas omavalitsusel on õigus ka talle laekuva tulumaksu arvel kodanike tulumaksu kas suurendada või vähendada. Arvati, et loomulikult on võimalik, aga puudub pretsedent. Asjaga edasi minnes adusid ministeeriumi inimesed, et kui sama trikki kasutaks näiteks Tallinn, tõmbaks ta suure osa Eestist hoopis tühjaks. Anti aga lootust, et eripiirkonnad on võimalikud.

Kuna praegu on nii Haapsalu linnas kui ka Toompeal võimul üldjuhul sama erakond, siis ehk õnnestuks läbi suruda seadusemuudatus, mis lubaks erisusena teatud omavalitsustel (nende seas siis kindlasti ka Haapsalu) vähendada või suurendada neile laekuvat tulumaksu osa 2%, ilma et sellest suureneks või väheneks ka tasandusfondi osakaal. Igasuguste maksutõusude mõju eelarvele on proovitud. Vahel annavad nad positiivse, aga vahel hoopis negatiivse tulemuse. Mis aga juhtuks, kui Haapsalu kodanikel oleks tulumaks 2% väiksem kui naabritel. Esiteks jääks inimestele rohkem raha kätte. See raha paigutataks jälle tarbimisse, mis suuresti toetaks ka kohalikku ettevõtlust. Kuna tööandjale on siin tööjõud 2% odavam kui Tallinnas, oleks tal huvi rajada Haapsalusse uusi ettevõtteid. Uute töökohtadega lisanduks ka uusi kodanikke jne… Samuti suureneks huvi just suuremat tulu teenivail inimestel end linnakodanikuks registreerida.

Siit üleskutse Haapsalu ja Haapsaluga seotud poliitikutele — suruge linnale hädavajalik konkurentsieelis poliitiliselt läbi ja saadakse ka paremini aru miks me üldse Riigikogu valime. Olgu see kasvõi esimene samm kuni saame tagasi oma raudtee. Samuti ei tohi kindlasti unustada uute kodanike otsimisel, et tegelemist ja meeles pidamist vajavad ka olemasolevad.

Õiendus

Kuna minu viimast arvamust (ilmus ka 5. märtsi Lääne Elu paberlehes – Toim.) on võetud parteipoliitikana, siis pean vajalikuks esitada väikese õienduse.

Lahkusin IRList veebruari keskel. Minu tegevus tundub mõttetu tõmblemisena ja kohe kerkib küsimus, kas nüüd siis mõni järgnev erakond. Eks vist sai ring täis ja vaja anda ka mõned seletused.

IRLi liige olen olnud napilt kaks aastat ja lahkumishetkel olin ka erakonna Läänemaa juhatuse liige. Minu põhimõtted ja ideoloogia ei ole muutunud, igal juhul toetan parempoolset poliitikat. Küll aga olen pidanud tundma erakonnakaaslaste tegevuse pärast nii mitmelgi korral piinlikkust. Isegi olen juhatuse koosolekul sõna võtnud teemal, et elamislubade skandaal ju meid Läänemaal otseselt ei puuduta ja ajame ikka kohalikke asju edasi. Ja ega elamiskulude alandamise lubadust ei saa ka ju kuidagi positiivse emotsiooniga võtta.

Eelviimane tilk karikasse oli Ridala-poolsete ühinemisotsuste edasilükkamine. Vast isegi mitte see otsus, vaid erakonna reageering otsusele. Juhatuse koosolekul ei võetud Läänemaa ainsa valla, kus praegu IRL võimul, otsust isegi mitte arutada. Mis mõte on siis üldse korrutada, et meie põhieesmärk on omavalitsuste ühendamine, kui tegelikkuses see kedagi ei huvita?

Viimase tilga andis see, kui julgesin teemat Facebookis oma isiklikul kontol kommenteerida. Mulle oli väga ootamatu ja ebameeldiv, kui mõni aeg hiljem sain ühelt IRLi kuuluvalt ministrilt sõnumi korraldusega oma erakonda halvustav kommentaar kohe eemaldada. Kas tõesti oleme tagasi jõudnud eelmise vabariigi lõpuaega, kus demokraatia hääbus? Järgmine samm olekski diktatuur. Me ei saa ju teha kõike vaid selle nimel, et mis tahes tasandil võimul püsida ning kõik muu on ebaoluline! Jah, valimised on lähenemas, kuid pead liiva alla peites vaevalt ka hääli kogub.

Mis tahes erakondlik kuuluvus ei tee ju kellestki head või halba inimest ning kohalikku elu ei arenda ainult parteipoliitikaga. Eks saab ka kogukonna jaoks muul viisil midagi reaalset teha. Seda kas või sõpruskonnaga.

Vabandan kõigi endiste erakonnakaaslaste ees, keda oma otsusega võisin solvata.

Aivar Kroon,
Haapsalu kodanik