Innar Mäesalu: Kas maal peab olema hea elada?

Riina Tobias

riina.tobias@gmail.com

Oleme jõudnud ajajärku, kus tõhusus hakkab märkamatult saama õnne ekvivalendiks. See on võimas retoorika, milles kipub inimene oma vajadustega marginaliseeruma, kirjutab Lääne maavanem.

Sünnipäev on alati olnud veidi pidulikum hetk, mil tahaksime unustada igapäevase raskevõitu elu ja tunda täiel rinnal rõõmu tehtust. Olgu siis sünnipäevalaps milline tahes, piisab ka temas neid omadusi, mille üle uhke olla. Nii on ka sünnipäevalaps Eestiga. Ta on ainus, oma ja hää.

Kuigi eestlasi peetakse tihtilugu emotsioonituteks ja tuimavõitu tegelasteks, on see õnneks vaid viltukiskunud stereotüüp. Viimasel ajal on mul jäänud mulje, et õhukese riigi metafoor on muutnud üksteise abistamise lausa rahvuslikuks hasardiks – kui riik ei jaksa, siis meie ometi jaksame! Aitavad aga need, kellel endilgi me ei arvanud midagi olevat.

Paljud välismaalased, kes on Eestis pidanud veetma rohkem kui paar päeva, on tagantjärele imestusega märkinud, et algselt võõristavate ja tagasihoidlike eestlaste sees on peidus väga soojad ja suured südamed, kuid seda ei märka enne, kui nendega sõbruned. Small talk ja keep smiling, mis on mujal sedavõrd iseenesestmõistetavad, siinmail millegipärast ei õitse. Kui aga midagi vaja teha, tehakse pikema jututa.

Asju, mida nii enne kui ka pärast pidumeeleolu saabumist ajada, jätkub. Eemalolek perest, kodust on tänapäeva Eestis sama tavaline kui nohu. Seda põeb igas peres keegi. Nohust erinevalt ei lähe see mitte mööda, vaid süveneb ja jätab tagas pöördumatuid jälgi.

Mitmesugused arengukavad kuulutavad üsna endisaegsete loosungite sarnaselt: Eestimaa igas paigas peab inimestel olema ühtmoodi hea elada. Deklaratiivosa järel aga hakatakse piirkondadele jagama perspektiive: tehnoloogiline, finantsiline, kultuuriline, administratiivne ja innovaatiline keskus on meil Tallinn. Pealinnast kaugemal, kus maid ostavad kokku peamiselt välismaalased, peaksid inimesed saama end sama edukalt elatatud põllumajanduse, käsitöö ja turismiga. Iga koolipoisski saab aru, et kui kõik atraktiivne, arenev ja kõrgemalt tasustatav töö kolib ühte linna, siis sinna liiguvad paraku ka inimesed. Raske südamega, aga liiguvad. Sest ka neil peab ju lõppude lõpuks olema sama hea elada.

Et senise paarisaja väljasurnud küla kõrval ei sureks lähiaastail välja veel tuhat küla ja alevit ega jookseks pooltühjaks Haapsalu mõõtu linnad, on vaja enamat, kui lihtsalt lõputuid jutte töökohtade loomisest. Sest pangaautomaate suletakse juba tuhande elanikuga asulais ja konstaabli töölemeelitamiseks sellesarnastesse kohtadesse tuleb maksta topeltpalka. Kas poleks mõistlik pigem luua vähemasti mugav taristu töö ja kodu vahel reisimiseks? Kindlasti on inimesi, kes kaaluks Tallinnast tagasi kodukohta kolimist, kui neil oleks võimalik sõita hommikuti pealinna tööle ja õhtul tagasi koju. Rongiga.

Millesse ma usun? Elamine on rohkem kui napp toimetulek, kus sageli ei venitata välja järgmise palgapäevani. Elu, kuhu kuuluksid hobid, reisimine, teatriskäigud ja hambaravi, oleks kahtlemata meeltmööda ka mittetallinlasele. Eestlane nagu iga teinegi inimene vajab igapäevaeluks emotsioone, rõõmu, üllatusi.

Üks skeptik pakkus hiljuti välja, et Eesti hümnist tuleks välja arvata see salm, mis jumalast räägib. Et justkui on seda salmi laulda silmakirjalik, kui me enam jumalasse niikuinii ei usu.

Olgu, mõtlesin. Aga millesse me siis usume, mis meile õnne tooks? Euroopa abisse? Haldusreformi? Oleme jõudnud ajajärku, kus tõhusus hakkab märkamatult saama õnne ekvivalendiks. Vähem apteeke, vähem pangakontoreid, vähem koole ja lasteaedu, vähem haiglaid. Kokkuhoitud raha eest saab parandada kvaliteeti, suurendada konkurentsivõimet jne, jne. See on võimas retoorika, milles inimene oma vajadustega kipub marginaliseeruma.

Jah, ma möönan, et efektiivsust on vaja ning teatud puhkudel on see möödapääsmatu. Kuidas tagada, et me koole sulgedes ka kultuuririkkust ära ei koondaks? Oleks ilmselt naiivne loota, et peagi Tartusse kerkiv suurejooneline Eesti Rahva Muuseum võtaks meie identiteedi hoidmise tervenisti enda peale.

Ükskõik keda või mida me keegi jumalana ette ei kujutaks, räägib Eesti hümni kolmas salm just usust ja lootusest, et meile saab osaks rohkem õnne, kui ise välja kaubelda ja kalkuleerida suudame. Eesti on täis inimesi, kes ei ela mitte Exceli valemite järgi, vaid kellel on sees elav hing, vajadus armastada ja rõõmustada. Päriselt. Tundub, et just selleni jõudmiseks vajame suuremat imet, kui napp majanduskasv meile kerkivate hindade foonil lubab.

Eesti riigi sünnipäevad on alati pidulikud. Ka Eesti kodudes ei tohiks meeleolu olla vähempidulik. Oli aeg, mil pidulikkuseks piisas teadmisest, et meil on päris oma riik, kus saame ise asju nii seada, et oleksime tõesti õnnelikud. Nüüd enam paatosest ei piisa.

Kuidas olla õnnelik väljaspool tõmbekeskusi, on endiselt miljoni euro küsimus. Vastusest oleneb tegelik pidumeeleolu väga paljudel eestimaalastel.

Meil kõigil on mõtteid edasiliikumiseks. Need tuleks julgelt ja ausalt sõnastada. Suurem sõnaõigus peaks olema neil, kes alles otsivad võrdset kohtlemist. Me oleme 95 aasta vältel väga keerulistest oludest suutnud üheskoos välja tulla varemgi. Mina usun, et koos suudame õnne valemi leida ka seekord. See on minu usk, usk meie inimeste võimekusse. Ilusat Eesti Vabariigi sünnipäeva kõigile!


Innar Mäesalu,
Lääne maavanem

8 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments
õnne
9 aastat tagasi

Mis ta siis kirjutama peaks aastapäeva puhul? Mina lugesin, täitsa meeldis ja leidsin iva ka.

reformierakondlase
9 aastat tagasi

reformierakondlase udu. 5 rikkama sekka oli hea meeldetuletus..

tohe
9 aastat tagasi

Mees on vist unustanud oma parteikontori aadressi ja nüüd laliseb kohalikus ajalehes.Uskumatu vennike,milline kahepalgelisus!

häbi lugeda sellsit demagoogiat
9 aastat tagasi

Öelge üks asi, mis meie riigis on arukalt korraldatud, peale altkäemaksu võtmise ja riigireetmise. Ei ole sellist asja – haridus on katastroof, arstide vead on populaarsete surmade tabelis auväärsel kolmandal kohal, sotsiaalhoolekanne on piinlik naljanumber ja majandus, see armetu hädakägar ei kannata isegi Balti riikide konkurentsis mingit kriitikat. Eesti rikkad on ju kerjused, palju on eesti miljardäre Balti rikkurite edetabelis? Üks õnnetuke oli tabeli tagumises otsas, kui ma veel ärilehti lugesin. Kus on väliskapital? Pole seda teie väliskapitali. Kus on töökihad? Ajaloo prügikastis. Kus on õitseng, küllus ja rikkus? Mis need on? Peab sõnaraamatust järgi vaatama? Ma ei suuda tuvastada… Loe rohkem »

AjuHans
9 aastat tagasi

Juba esimesi lauseid lugedes ,hakkab iiveldama ajama ,sellist konkreetset paska vöiks ikka omavahel olles saunas või mujal ajada, kus pole eriti palju kuulajaid,aga et seda veel lehte panna,aga eriti imestada pole siin midagi arvestades seda ,kes läänemaal üldse rahavoogudega tegelevad ja toimetavad.Small talk ja keep smiling ei saagi kuidagi õitseda,kui inimestel on põhimure ,kuidas üldse ellu jääda enne järgmist palgapäeva ,kui üldsegi tööd on.Ja mida sinna rongi poole jälle oma juttu rihtida,mine siis küsi järgi kuhu see rong ja raudtee sai siis,üks tegelinski sõidab dziibiga ringi ja naerab pihku,sest tegi elu diili,nutma rongi järgi oleks vaja minna mujale,mitte hakata proovima… Loe rohkem »

BMW plokikaan
9 aastat tagasi

Jah, sellist tühja loba nad oskavad ajada, sest saavad ju ise palka neljakohaliste arvudega ,aga muidugi ei saa unustada ,et valimised ukse ees.Ja kui pilti vaadata siis on ka selge kellega tegu,lõug läheb sujuvalt kaelaks üle.