Jürgen Kusmin: Valdade tühjenemine tuleb pöörata enda kasuks

Risti valla elanik Jürgen Kusmin kirjutab, et ühinemist ette valmistavate omavalitsuste volikogude liikmed peaksid otsustamisel arvestama selgeid fakte ja mitte tuginema emotsoonile, samuti mitte arvestama avalikku arvamust ja poliitilist kasu.

Kui mind sajandivahetusel Eesti maaülikooli tudengiks võeti, oli mitmele põlvkonnale matemaatilist statistikat õpetanud professor Artur Nilson aktiivsest õppe- ja teadustööst juba tagasi tõmbunud. Vaatamata sellele elab üks tema põhitõdest metsandustudengite seas tugevalt edasi: kus on võimalus arvutada, seal ei tohi arvata.

See tõde on jäänud mind saatma igapäevatöös ja selle olulisust soovin rõhutada ka teile, kelle tänastest otsustest sõltub Põhja-Läänemaa tulevik – ühinemist ette valmistavate omavalitsuste volikogude liikmed. Olulisem kui otsus, kas ühineda või ei, on see, et otsus põhineks selgetel faktidel, kus on vähe ruumi emotsioonile, ka ei tohiks eksida avaliku arvamuse udusele ja poliitprofiidi lõikamise libedale teele.

Milliseid valemeid ja väärtusi enda seisukoha kujundamiseks kasutada, on igaühe valik, minule piisas ühinemislaua taha jäänud omavalitsuste kaupa järgmiste arvude võrdlemisest:

Martna vald – 2000. a rahvaloenduse andmeil 1045 ja 2011. a rahvaloenduse andmeil 799 elanikku
Noarootsi vald – 874 ja 677
Nõva vald – 489 ja 350
Oru vald – 962 ja 825
Risti vald – 910 ja 814
Taebla vald – 2849 ja 2276

Ma ei hakka lahkama, mis on nende numbrite ajalise erisuse taga, üldisemalt on tegu füüsikast tuttava mõistega gravitatsioon, kus suuremat massi omav keha tõmbab väiksemaid enda poole – ehk ühiskonna mõistes globaliseerumine. See on protsess, mille vastu võitlemine paraku kuhugi ei vii, võimalus on ainult see enda kasuks pöörata.

Eesti ühiskonnakorraldus on pannud suure hulga ülesandeid kohalike omavalitsuste õlule, vastutus ja vabadus otsustada käsikäes. Riigi poolt on omavalitsuste töökorraldust suunamas pool tuhat erinevat õigusakti, sellega hakkama saamine eeldab ametnike spetsialiseerumist ja parimat teenust saab osutada ikka oma ala tundev spetsialist.

Need ajad, kus vallakirjutaja aitas lahendada kodaniku muresid sotsiaalvaldkonnast maaküsimusteni, on jäädavalt möödas. Nii ongi tekkival omavalitsusel võimalus komplekteerida unelmate meeskond oma ala parimatest ametnikest üle ühineva piirkonna.

Vaadates veel kord eelpool olevaid arve, võib ju uhkusega nentida, et meil on tänu elanike arvu vähenemisele “järjest rohkem ametnikku elaniku kohta”. Ka viietärnihotellis on personaalteenindus, aga mis hinnaga! Omavalitsuste tulubaas kahaneb ju koos elanike arvuga. Olulise tunnusena võiks veel võrrelda ühineda kavatsevate omavalitsuste eelarveid. Detailsemaks analüüsiks on need kõik kodulehtedelt leitavad. Usku läbirääkimiste edusse annab tõdemus, et üsnagi võrdsete eelarvemahtude juures ollakse võrdsed partnerid ka laua taga.

Ka ei ole piirkonnas teistest selgelt tugevamat tõmbekeskust – seegi kujuneb pigem vooruseks. Võrdsust lisab ka võimalus, et ei liituta kellegi “nime taha”, vaid luuakse täiesti uus omavalitsus. Ajakirjanduses tähelepanu pälvinud laenukoormustele tuleks alati võrdluseks kõrvale seada ka kaasavaraks olevatest rajatistest ja nende seisukorrast vallaeelarvele lisanduv koormus.

Suurte otsuste valguses ei tohiks takerduda olulistesse, aga hetkel teisejärgulistesse küsimustesse nagu näiteks kui suureks kujuneb matusetoetus või mis suunas sõidab koolibuss. Neid ja tuhandet teist teemat jõuab uue omavalitsuse esimene volikogu arvutada ja selle põhjal arutada juba järgmised neli aastat, ka vajab uus omavalitsus ju esmajärgus üldplaneeringut, mille koostamisel on kaasarääkimisõigus igaühel. Samal kursil jätkates saab iga päevaga reaalsemaks oht, et koolibuss ei sõida peagi kummaski suunas.

P. S. Käesolev kirjatükk on ajendatud murest piirkonna arengu pärast. Autori nime lugejad sügisestest valimisnimekirjadest ei leia.

Jürgen Kusmin,
Risti valla elanik