Kaie Ilves kirjutab lehetöö kõrvalt ühe juturaamatu teise järel

Lääne Elu ajakirjaniku Kaie Ilvese esimene raamat ilmus alles eelmisel suvel, aga juba jõudis raamatupoodi tema teine raamat „Vanaisa maja” ja kohe tuleb trükist kolmaski.

„Vanaisa majas” on palju tegelasi, peategelase Manfredi kõrval näiteks Nofur, hr Järvet ja pr Holtzmann, briti lühikarvaline kass Wagner jt. Väga tähtis tegelane on postiljon Peetrus, toonitas autor.

Tegevus algab reisilennuki pardal, kus stjuuard Manfred on vahetusevanem. Lennuk on startinud New Yorgist, aga kuhu ta on teel, pole selge. Pardal hakkavad Manfrediga juhtuma imelikud lood.

Samal ajal on kusagil Lodumetsas vana maja, kus salapärased elanikud ootavad tädi Florentiinet, kes peaks saabuma Ameerikast.

„See on lugu kahe maailma lõikumisest, paralleelsetest reaalsustest, kus ühe maailma kõrval või sees eksisteerib teine,” vastas Kaie Ilves küsimusele, millest raamat räägib.

Kuigi kirjastaja on raamatu määratlenud fantaasiakirjanduseks, arvas autor, et see siiski päris ulmekirjandus ei ole.

„Midagi üleloomulikku seal ei sünni, kõik on reaalne. Ebareaalne on ainult liikumine kahe reaalsuse vahel, aga kes ütleb, et seda tegelikult ei või juhtuda või et seda pole kellegagi juhtunud.”

Toimetaja Rein Põder on määratlenud raamatut kui mõistujuttu, mida peaksid lugema ka täiskasvanud.

„Ise kirjutasin ma seda siiski kui lasteraamatut,” sõnas Kaie Ilves. „Sama juhtus ka „Tädi ja Motjaga”: kirjutasin lasteraamatuna, aga siis ütles üks ja teine, et see pole ikka päris lasteraamat.”

„Kas peabki nii väga määratlema?” lisas autor.

Küsimusele, kas raamat on rohkem poistele või tüdrukutele, küsis Kaie Ilves vastu: „Kas Muumitroll on tüdrukutele või poistele?”

Ilvese sõnul sai raamat alguse mõttemängust paralleelmaailmaga.

„Ikka mõtled ju midagi välja ja hakkad siis sellega mängima,” kirjeldas autor raamatu sündi. „Et mis juhtub, kui see teine maailm tegeliku maailmaga kohtub.”

Kaie Ilvese sõnul kahtles ta varem, kui kuulis teisi kirjanikke rääkivat, et tegelased hakkavad oma elu elama. See pole võimalik, uskus ta.

Nüüd ise raamatuid kirjutades koges ta, et kuskil poole raamatu peal just nii juhtuski.

„Alguses ma ei teadnud, kuhu välja jõuan, nii et raamat hakkas oma elu elama küll,” tunnistas Kaie Ilves.

Kui esimeses raamatus võis ära tunda nii mõnegi autorile tuttava inimese Lihulast ja Haapsalust, siis uues raamatus tuttavaid ei ole. Küll aga võib kirjelduse järgi ära tunda tuttavaid kohti, näiteks tuleb Manfred bussi pealt maha Lihula bussijaamas, silmitseb huviga kalaputkat ja toidupoodi.

„Kurbi asju raamatus ei juhtu. Kuigi ma ise pigem ei tahaks Manfredi nahas olla, on raamatus kirjeldatud maailm ääretult turvaline,” andis Ilves veel mõne vihje.

„Naljakas on ta ka, peaks olema.”

Kaie Ilvese sõnul on raamatus palju kõrvaltegelasi ja lõpetamata tegevust.

„Raamat on nagu pilt, aga mis on pildi servade taga, jääb rääkimata, mingid tegevusliinid jäävad pooleli,” sõnas Kaie Ilves. „See annab võimaluse seda maailma veel näidata, aga ma ei tea, kas ma näitan.”

Et lugu lõpeb selle raamatuga ära, siis järje kohta autor kindlat lubadust ei andnud.

Kõvade kaantega „Vanaisa maja” on kujundanud Epp Marguste. Raamatu andis välja Eesti Raamat.

Oma kolmandas, trükijärge ootavas raamatus jutustab Kaie Ilves Tädi ja Motja uusi lugusid — need on esimese raamatu „Tädi, Motja ja teised” järg.

Neljanda raamatu kohta ütles Kaie Ilves: „Midagi ei ole pooleli.” Küsimusele, kas mõttes on midagi, vastas ta: „Eks peas ole igasugu asju.”