Maret Maripuu: Töökohad tervisele ohutuks!

Täiskasvanud inimene veedab üle poole oma elust tööl. Suure osa päevast veedame keskkonnas, kus peaks olema igati tagatud inimeste turvalisus, aga lõpuni midagi välistada on üsnagi võimatu. Ka on paljudes ametites ohuaste tunduvalt suurem – veoautojuhi ja telefonimüüja igapäev on väga erinev.

Tuleme ajast, mil ohtlikemates ametites töötajatele jagati soodustusi – saate pikemalt puhata ja varem pensionile. Juba aastaid on tööandjail kohustus tagada, et töökeskkond ei kujutaks ohtu inimese tervisele töötamise ajal. Ega paar päeva pikem puhkus aita ju tervisel taastuda asbestikihist kopsus vms. Kahjuks pole veel kõik töökohad Eestis piisavalt ohutud ning pingutusi siin tuleb veel teha märkimisväärselt.

Nagu juba vanarahvas ütles, ei hüüa õnnetus tulles, seda ka tööl olles – eriti kohtades, kus tööohutusest ei peeta lugu. Kõik kindlustussüsteemid põhinevad tarkusel, et headel aegadel koguda raha, mida häda korral kasutada. Osa kindlustusi nagu töötuskindlustus ja liikluskindlustus on riik teinud inimestele kohustuslikuks ja ikka selle mõttega, et abi oleks vajadusel lähedal. Kahjuks pole sama süsteem rakendunud nii olulisel teemal nagu tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustus. Jätkuvalt on tuhanded inimesed väga ebakindlas seisus. 2011. aastal registreeriti Tööinspektsioonis 3741 tööõnnetust. Tõus on võrreldes 2010. aastaga 16,4%, neist 796 on olnud rasked kehavigastused ja 19 tööõnnetust on lõppenud surmaga. Praeguse korra kohaselt makstakse tööõnnetuste ja kutsehaiguste puhul ajutist töövõimetust. Püsiva töövõimetuse ning toitja kaotuse puhul makstakse töövõimetuspensioni ja toitjakaotuspensioni riikliku pensionikindlustuse vahenditest. Lisaks töövõimetuspensionile on kannatanul õigus saada kahju tekitajalt täiendavat hüvitist. Seda aga võlaõigusseaduse järgi, mis praktikas tähendab sageli vajadust pöörduda kohtu poole, mida kannatanud peavad sageli liiga keeruliseks asjaajamiseks.

Ohutu töökoha motivaator

Praeguse süsteemi kõige suuremaks puuduseks on see, et olemasolevad reeglid ei motiveeri tööandjaid panustama töötervishoidu- ja tööohutusse, samuti ei toeta praegune süsteem ka töövõime kaotanud inimesi tööturule tagasi pöörduma, kuna neile ei pakuta rehabiliteerivaid töö- ja tervishoiuteenuseid. Sellele järeldusele jõudis Riigikontroll oma 2010. aasta auditis “Riigi tegevus puuetega inimeste ja töövõimetuspensionäride toetamisel“.

Raportis rõhutati, et riik hindab inimese töövõimetust, mitte aga võimet teha muud tööd või õppida uus amet. Töövõimetule inimesele makstakse hüvitist ja antakse soodustusi, kuid ei pingutata selle nimel, et mingis osas töövõime kaotanud inimene tööturule tagasi tuua. Nii see tõesti on – 1. jaanuari 2012 seisuga on meil 90 093 töövõimetuspensionäri ja keskmine töövõimetuspension on 179 eurot. Töövõime kaotamise hindamisel leitakse, et kui inimene on kaotanud oma töövõimest 40%, peaks ta ülejäänud 60% osas tööd tegema. Tegelikkus paraku seda ei toeta. 40% töövõime kaotanud inimestest töötab vaid 40%. Püsiv töövõimetus tähendab aga seda, et inimene jääb tööturult eemale ja seetõttu on neil inimestel tõsine oht langeda vaesusesse. See tähendab omakorda täiendavat survet nii riigi kui ka kohaliku omavalitsuse rahakotile ja raha on meil teadupärast vähe.

Oleme olukorras, kus elanikkond vananeb, töökäsi jääb järjest vähemaks ja surve sotsiaalkindlustussüsteemidele suureneb. Nii on hädavajalik säilitada tööealist elanikkonda töövõimelisena, töötahtelisena ja viia tööõnnetustest ning kutsehaigustest tingitud tervisekaod miinimumini. Töötervishoiu ja tööohutuse seadus küll sätestab trahvid töötervishoiu ja tööohutuse nõuete rikkumise eest, kuid sellist süsteemi, mis looks ettevõtjale stiimulid töökeskkonna parandamiseks ning tööõnnetuste ja kutsehaiguste ennetamiseks praegu ei ole.

Samas ei saa öelda, et midagi pole tehtud. Kõik Eestis valitsusvastutust kandnud erakonnad on alates 1998. aastast üritanud tegudeni jõuda. Teisisõnu pole suudetud kokku leppida, kas kindlustuse eesmärgiks on kannatanule hüvitise maksmine, töökeskkonna parendamine ja töötaja tööellu kiire tagasitoomine või on peaeesmärgiks kannatanutele hüvitise maksmiseks efektiivselt raha koguda. Nüüd tuleb astuda samm edasi.

Ennetus on alati tulusam kui hilisem korvamine – autoomanikud teavad, et hilisem autoparandus võtab nii aega kui ka raha ja vahepeal peab olema jalamees. Ka tervisega on nii – võime küll saada takkajärgi raha, aga mõni õnnetus või haigus võib ikka väga pika jälje jätta. Ohutust töötamisest rääkides tuleb meil luua tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse süsteem, mis innustaks töötajaid hoolima oma tervisest ja tööandjaid pakkuma turvalist töökeskkonda.


Maret Maripuu,
riigikogu sotsiaalkomisjoni liige