Krista Kumberg kirjutab Lääne Elu ajakirjaniku Kaie Ilvese suvel algul ilmunud esikraamatust “Tädi, Motja ja teised”.
Lihtsakoelised nad ju on, aga ikkagi oma inimesed, arutleb kass nimega Tädi Kaie Ilvese debüütraamatu viimasel leheküljel ja jätkab: „Sestap tuleb neile rõõmu teha — kräunatada tervituseks, pakkuda toetavaid tegevusi nagu jalus kooserdamine või sabaga arvutiekraanil jooksva teksti varjamine.” Need ja muudki raamatus kirjeldatavad seigad toovad igale kassipidajale mõistva muige suule.
Olete tähele pannud, et kui seltskonnas on paar õpetajat, toimub juba viie minuti pärast õppenõukogu. Kui koos on rohkem kui üks väikelapse emme (või vanaema), kaldub jutt tita oskustele, tegudele–nägudele–ütlemistele. Ja kui kokku saavad inimesed, kes peavad lemmiklooma, läheb vestlus nende kasside–koertega juhtunule. Mis on igati loomulik ja tore.
Kaie Ilves kirjutas oma kassidest ning jagab lugusid lahkesti ilmarahvaga. (Kuidas see kõik nii läks, et lugudest raamat sai, selgitab viimane peatükk: igati huvitav ja õpetlik.) Loomajutud on žanr, mis käib otsekui lainetena — kord ei ilmu neid üldse, kord võtab mitu kirjainimest loomajuhtumustest jutustamise ette. Enamasti arvatakse lood lasteraamatute kilda, sageli näevadki kirjutajad lugejatena lapsi ja seavad sõnu, lauseid ja mõtteid sellest lähtuvalt. Kes kasutab minajutustuse nippi, kes laseb loomadel keskustella, kirjeldab loomi inimesestades nende mõtteid ja tundeid. Kui tekst veel pildid juurde saab, ongi lasteraamat valmis.
Kaie Ilvese raamatu adressaat ei ole kergesti ja üheselt määratletav, kuigi inimeste maailma jälgib ja mõtestab kass. Tegemist pole siiski lasteraamatuga. Mis ei tähenda, et noorel lugejal sealt midagi leida poleks või miski üle tema horisondi käiks. Ka pildid ei puudu. Peategelasi saab fotode pealt kaeda. Tädi ja Motja lugude sihtrühm on loomasõbrad, eriti kasse ja huumorit hindavad kodanikud. Vanusele vaatamata.
Kassidega kohtume mõlemale murdelisel hetkel. Illutilluke puhtavereline (briti sinine, kunagi roomlaste poolt saarele toodud tõug) tuuakse koju, kus juba on ees nelja–aastane tõutu Matsalu valgesokiline. Üks peab harjuma uute oludega, teine uue kaaslasega. Toakasside argipäev vaadetega ühe minevikku ja teise peenele päritolule pakub hea sulejooksuga kirjutajale kirjutamisainest.
Tädi on kunagine talukass, kelle koer oma kutsikate juurde kasulapseks võttis. Kasuvendade tahumatud kombed ajavad kiisu siiani judisema. Imelise vabaduse asemel on Tädil nüüd turvaline elu ja hoolitsev inimene. Motja toodi vene perekonnast ja esialgu ei mõista kassike sõnagi eesti keelt. Istub kingakarbi põhjas ja poriseb nii verbaalsete kui füüsiliste kontaktivõtmise katsete peale pahaselt „durakk”. Jääbki aktsendiga rääkima ja venekeelseid sõnu juttu pikkima, mis mõjub mõnusalt ja paneb uut repliiki ootama. Ühe kassi trump on päritolu, teise oma tõug.
Ilves vaatab ilmaelule läbi kassi silmade. See on tore nõks, mis laste puhul aitab edendada empaatiavõimet. Ja kes ütleb, et täiskasvanute puhul seda vaja pole!? Kuidas veel! (Iseasi, kas empaatiavõimeta kodanik loomajutte lugema vaevub.) Tõepoolest, kuidas võiks koju võetud loom mõtestada–mõista inimeste maailma, kui ta seda tarvilikuks peaks? Kui kummalised tunduvad inimeste kombed ja käitumine kassile.
Autor leiutab kassikeelseid mõisteid ja toob sisse ebatavalisi sõnaleide (ehk ka leiutisi). Sõna „Pererahvas” tähistab Tädi ja Motja omanikke. Kord on Pererahvas „ta”, kord „nad”. Pisut segadusse ajab too sõna, mis on ainsuses, aga tähistab mitmust. Kui palju „rahvast” neil kassidel kahepeale siis on, jääb segaseks. Kassile iseloomuliku enesekesksusega kõlaks näiteks „minu inimene”. Nagu „minu loom”.
„Poolloomad” on kassikeeles koerad, nii võib taibukas lugeja jutust järeldada. Mida teine pool enesest kujutab? Poolinimesed? Ei või olla! Pooltaimed? Absurdne. Poolmetslased? Juba usutavam. Tiba sedasorti tunne tekib, et autor küll mõistab oma loomade keelt, aga ei leia tõlkimiseks neid kõige õigemaid ja üldarusaadavaid väljendeid.
Vahva on lugeda, et loomaarst tuleb tuppa „sokispöisil”, kassid lesivad „ristkõhuti”, „sõtkistavad” pesakohta, kassimaja on „kummits”, Tädi armastab teha „muldpõrandat”, äraseletatult potilillede mulda põrandale ajada, jne. Ka helide sõnaline edasiandmine on autoril leidlikult välja kukkunud — sügatakse end „sip–sip–sip!”, põntsutatakse sabaga, hüpatakse „mütsti”, tõmmatakse käpaga „säuhti, rauhti”. Kassikarakteritele pakuvad edukalt konkurentsi inimesed — loomaarst Ülu, Vanasugulane Vaike, Helmi, proua Leht, emand Metsis ja teised; samuti muud kassid — Tuust, Hall volask, Priidu jne.
Raamatu algus jätab edasisega võrreldes rabedama mulje: kirjutaja tahaks kõik ja kohe selgeks teha — vaadata minevikku, kirjeldada olevikku, kiigata eesolevasse. Lugejal ei ole veel kassikeele terminidki selged. Edenedes kirjutab autor end soojaks, tõlkija Ilves on töö teinud, ohjad võtab enda kätte nauditavaid olukirjeldusi kirjutav ajakirjanik Kaie Ilves.
Lõpetuseks — kui oled omale kassi võtnud, siis „piab meeldima” nii mõnigi veider või tülikas komme, mida loom teie peal rakendab. Selle teevad Tädi ja Motja lugejale kahepeale selgeks. Nende loomade pajatusi elust Pererahva juures ning vaateid inimtõu iseärasustele loeks veelgi.
Krista Kumberg
Artikkel ilmus Lääne Elu paberlehes 18. augustil.
