Tänane esikaanelugu hakkas hargnema näiliselt süütust detailplaneeringu avalikustamise teatest. Planeeringus kavandatu äratas huvi. Tundus, et tegu pole era– või isikliku asjaga. Planeeringus kasutatud sõnad „rahvusvaheline linnuvaatluskeskus ja konverentsihoone” rääkisid oma keelt. Seda üllatavam oli asjaga seotud isikute kidakeelsus: ei ole aega, saatke meil. Sai saadetud ja kohapeale sõidetud, sest oma silm on kuningas.
Pivarootsis avanenud vaatepilt meenutas unenägu: kitsas külavahetee, mida palistavad kilomeetrite kaupa kivi– ja palkaiad, vastpügatud lambakari rannakarjamaal, roosiaed, hiiglaslik golfiväljak, käputäis hooneid nagu prillikive ja oh üllatust: alles kavandatav ehitusloata linnuvaatlustorn kõrgumas üle metsa.
See kõik tundus uskumatu. Võib ju õlgu kehitada ja küsida, kellele teeb eramaale kerkinud ehitis kurja, olgu või loata. Aga kokku lepitud nõuetest üleastumine? Seadusetus? Sest nii see ju on ja vaevalt et teadmatusest.
Telefonitsi lubas omaniku esindaja meil küll ringi vaadata, aga kokkulepitud telefonikõne järgmisel päeval jäi ära. Nii polegi tänases artiklis vastaspoole argumente, sest hoolimata korduvaist katsetest helistada ei võtnud telefoni vastu ka väidetav omanikust ehitusärimees ise, omanikettevõtte kontaktisik keeldus nüüdki kommenteerimast. Lääne Elu ootab neid edasi.
