Kuju Gunnarist Haapsalu tänavale – see on küll kellegi nöökimiseks öeldud! Kuju oleks ülekohtune tõeliselt väärikate inimeste suhtes.
Me kõik mäletame Gunnarit oma kogemustest lähtudes erinevalt, aga linna külalisi paneks kuju Gunnarist vaid õlgu kehitama. Mõne aja möödudes võetakse ta maha niikuinii ja vaevalt seadused liiklemise takistamist lubavadki. Elas-oli, jätkem ta rahule.
Ehk tasuks hoopis Viieristilt kuursaali juurde suunduv tee kujundada ajapikku Mäletamiste teeks? Seal oleks koht Poska, Uluotsa ja teiste linnas elanud või sajandite jooksul linna külastanud väärikate inimeste kujudele-büstidele-mälestuskividele.
Hädavajalik tegu oleks kultuurikeskuse peatrepi valmisehitamine ratastoolis liiklejate tarvis, samuti linnavalitsuse poolt kaljukindlalt lubatud ja remondi projektis-eelarves olnud võimenduse paigaldamine halvasti kuulvate inimeste jaoks.
Küllap on hädavajalikumaid asjugi, kuid enne millegi tegema hakkamist tuleks ikka sügavalt ja laialt mõelda.
Helju Paiso,
linnakodanik
Ma ei ole Haapsalu inimene, vaid juured on Läänemaal, ise elan juba aastaid pealinnas. Aga isegi minusugune eemalseisja teab Gunnari olemasolust. Seega legendaarne isik igal juhul. Igaühel meist tasub sügavalt järele mõelda, miks ta seda on. Vana teada tõde – see, mis meid teiste juures puudutab, räägib meist endist – ükskõik kas siis meie varjust, millest me midagi teda ei taha või ideaalist, mida püüame… Küllap on Gunnar üks selline hingede puudutaja, kui juba nii vastakad arvamused tekivad. Minu jaoks oleks Gunnari kuju, pink vms. sobilik meenutus ausambaks inimlikkusele ja ehedusele. Lisaks väärtustab see elu nn. mittetõsist poolt, mida kunagi… Loe rohkem »
Ta mälestus väärib jäädvustamist. Miks, selle ütles Aidi Vallik juba kenasti ära. Suur kuju oleks üle pakutud, miski pink ja pisike postament aga igati OK, kus turist saab näiteks jalgu puhata ja ennast selle postamendi kõrval pildistada. Kuhu täpselt? Raske öelda. Kindlasti mitte kõige magusamasse kohta (kuna on väärikamaidki kodanikke), aga siiski sinna, kus rahvas käib. Selles mõttes jääb Viieristi kohvik pisut kõrvale… Sinna lähevad need, kes tahavadki sinna kanti minna. Aga kas tal oli oma eluajal lemmikkohvik/kõrts või muu koht, kus ta pidevalt käis? Kui jah, siis sinna. Muidugi tuleb vaadata ka, et juba mõnele olemasolevale mälestussambale/pingile/büstile liiga lähedale… Loe rohkem »
Kuju on küll hea idee , eks ole vaja siis koht ka mõelda , ise pakuksin välja Kaubamaja ees olev mingisugune pink või siis Viieristi kohviku juurde ehk ?
Gunnari kuju sobiks ideaalselt linna ilmestama, kusjuures asukoht peaks olema sobilik.
Gunnar vääriks küll enda kuju.
Meenutagem 21.02.2911 Publiku kirjatükki Gunnarist : Eelmise nädala lõpul suri 85aastasena Haapsalu mitteametlik aukodanik Gunnar Ollo. Haapsalu sümboliks, Laulu-Gunnariks või lihtsalt Haapsalu Gunnariks kutsutud meest teadis iga linnaelanik…Kuigi Gunnar korjas pudeleid, nuias sente ja suitsu, polnud ta Lääne Elu andmetel mingi prügikastielanik. Teda nägi hilistel õhtutundidelgi tänavail kõndimas, kuid ööseks maandus ta oma kahetoalises korteris Metsa tänaval… Turistidelt küsis mees raha ja suitsu ning lahkus siis väärikalt, kuid kohalike elanikega vestles Gunnar muhedalt ning võis terveks tunniks mõne suvalise aia najale jutlema jääda. Kui Haapsallu kolis uus elanik, sai ta varem või hiljem Gunnariga tuttavaks. Mõni pidas teda teda naljakaks… Loe rohkem »
tuleks hakata korraldama oma mitteametliku aukodaniku auks ja tema mälestuse jäädvustamiseks vähemalt kord aastas GUNNARI LORILAULUFESTIVALI, see toimuks kõikides neis kohvikutes ja kohtades kus Gunnar armastas käija ja osavõtjad peaksid kindlasti olema Gunnari moodi riietatud
Vahva kommentaar. Ja paik ka igati mõnus. Ei liiga lähedal ega liiga kaugel, ei kellestki – ei millestki. Teeme ära, siis saame öelda – TEHTUD!
kuju poolt. Kas just pronks? Seda ei peaks nii tõsiselt võtma. Ikka väikse kiiksuga nagu Gunnar ise oli. Muide, kujusid on linnas küll, mis tegelikult ei suhtestu väga linnaelanikega. Vähemalt praeguse generatsiooni jaoks on see keegi, keda tunti ja mäletatakse. Igaühel oma arvamus muidugi.
Kas erinevus ikka rikastab? Siiani arvasin,et kujud ja mälestustahvlid tehakse riigile ja ühiskonnale osutatud eriliste teenete või silmapaistvate muude tegude eest. Kas eluaegne pudelikorjamine ka seda on,olgu igaühe oma otsustada.Mina nii ei arva. Kuigi ega see keelatud pole- selline kuju iga taaraautomaadi ees tuletab kindlasti pudelikorjamise järjepidevust meelde….
Mina olen ka kuju poolt:)