0

Läänlased käisid Saksamaal kutsepraktikal

Andrus Karnau

Andrus Karnau

andrus.karnau@le.ee

Lilleäri praktikandid Nadežda Õismaa, Lya Uibo, Gerda Algre. Foto erakogu

Hiiumaa ametikooli maastikuehituse eriala II kursuse õpilased, teiste seas läänlased Gerda Algre ja Nadežda Õismaa, sooritasid oma ettevõtte praktika Saksamaal Osterholz-Scharmbecki linnas. Tänu Leonardo da Vinci programmile on taoline projekt saanud teoks juba mitmendat korda ning Saksamaalt leitud partnerid võtsid meie kooli õpilasi vastu teist aastat järjest.

Juulikuu kaks viimast nädalat kestnud praktika oli silmaringi laiendav, enesekindlust ja võõral maal hakkama saamise tunnet andev kogemus.

Gerda Algre:
Jõudsime sihtpunkti Osterholz-Scharmbecki pühapäeva õhtul päris hilja. Teisipäeval saime kõik omapäi minna esimest päeva tööle. Lyal ja Nadeždal vedas enim seepärast, et lillepood, milles nad töötama hakkasid, asus me kodust u 10 minuti jalutuskäigu kaugusel. Mina ja Ivar väntasime iga päev (küll üksteisest eri suunas) 4–5 km, et tööle jõuda. Ebaõnn oli, et terve esimese nädala sadas vihma. Õnneks oli siiski küllalt soe.

Lillepood, milles töötasin, asus meie linnast väljas, Pennigbütteli-nimelises linnakeses. Perenaise äi oli olnud seal kunagi raehärra ja poeke asuski nüüd endises raekoja majakeses. Sealsamas kõrval oli vähemasti paari sajandi vanune maakividest ja rookatusega pikk talukompleks, milles elas lillepoe omaniku pere. Sama katuse all, hoone otsas oli laut, milles perepoeg pidas 50-pealist lihaveisekarja. Sealkandis oli hommikuti üle linna leviv parfum naturel täiesti tavaline.

Ühel hommikul teatas perenaine, et võin hakata tegema krooni! Selgus, et lähikonda oli valmimas uus maja ja sarikapeo tarbeks oli vaja tammeokstest krooni – nii on neil kombeks. Kroon sarnaneb meil kasutatavale pärjale, kuid pärjast kaarduvad üles kokku veel 4 „ritva”, mis lõpuks tekitavad krooni või kellukese kujutise. Tammeoksad punusin traadiga metalsele alusraamistikule. Kroon oli valmides 1 meeter kõrge ja üle 0,5 meetri lai. Kõige lõpuks tuli siduda krooni külge veel 4 kimpu pikki värvilisi linte, igas kimbus 5 kirevat eri värvi koos.

Esimene nädalavahetus saabus kiiresti. Laupäeva veetsime kõik koos Bremenis, Weseri jõe äärses vanas hansalinnas. Meie kodust oli sinna vaid 30 km ja rongiga oli mugav sõita. Ilm oli hea. Kohalik giid laheda olemise ning mõnusa jutuga. Saime põgusa ülevaate vanalinnast ühes renessansi stiilis raekojaga, nägime-kuulsime vendade Grimmide kuulsaks kirjutatud Bremeni linna moosekante ja tegime tutvust Rolandiga- vabadussambaga, mis kuulub UNESCO maailmapärandisse. Roland on kujutatud ka Saksamaa 2010. aasta kaheeurosel mündil. Kõndisime piki selle linna kõige imelisemat (turismi)tänavat – Böttcherstraßet.

Samal õhtul toimus Weseri jõel ka suur võistlus, millest mitusada osavõtjat täispuhutavatel kummimadratsitel pidid läbima distantsi ilma aerudeta. Seda teadis rääkida meile giid, kui ekskursiooni sekka jõe poolt suurt lärmi kuulsime. Paraku selle ürituse jälgimine meie päevaplaani ei mahtunud. Ennekõike külastasime sel päeval botaanikaaeda ja sealset teaduskeskust. Käisime läbi nii rodopargi kui jaapani aia. Kahju, et rododendronite õitseaeg oli juba möödas. Siin-seal siiski üksikuid õisi oli näha. Koju jõudsime tagasi õhtuhämaruses.

Teisel nädalal avanes meil tüdrukutega tore võimalus teha väljasõit mõneteistkümne kilomeetri kaugusele kunstnike külla, Worpswedesse.

Külake hakkas tuntust koguma 19. sajandi lõpust, mil sinna tekkis kunstnike kommuun. Peamiselt oli tegu kunstnike, kirjanike, luuletajate ja käsitöölistega. Nad ehitasid endile oma äranägemise järgi majad. Nii nägimegi nn katusmaja, millel polnud seinu; silindermaja, millel puudusid nurgad ja ühte pealtnäha tavalist maja, mille aknad olid silmnähtavalt loodist väljas. Enamik maju olid hästi armsa ja õdusa väljanägemisega, valgete krohvitud seinte ja roo- või laastukatusega. Tänapäeval, mil küla on üle maailma kunstilembeste inimeste seas populaarne, elab ja töötab seal alaliselt 130 kunstnikku. Sama kommuuni teise põlvkonda kuulub ka Bremeni Böttcherstraße looja Bernhard Hoetger (tänav ja selle hooned pommitati maailmasõjas maatasa ning ehitati hiljem uuesti üles).

Kolmapäeval ärkasin vara, kl 4.30, ja sõitsin koos lillepoe perenaisega lilleturule Bremenisse. Meie mõistes võinuks seda nimetada pigem hulgilaoks, kus lisaks lilledele jm dekoratsioonidele kaubeldi ka juur- ja köögiviljadega. Selgus, et turg alustab tööd juba öösel kl 3 ning peale kl 6 hommikul on suuremad tehingud kõik juba tehtud. See tekitas minus hämmeldust.

Neljapäevaks oli ilm läinud väljakannatamatult kuumaks. Toatemperatuur näitas +30,3°C ja õues oli see üle +35°C. Peale tööd otsustasime ära kasutada veekeskuse pääsmed, mille esimesel linnaga tutvumise päeval üllatuskingitusena saanud olime. Eriti suure üllatuse pakkus veekeskus ise, millel ilusa ilma korral katus ja seinad eest liuglesid ning tekkis välibasseinide kompleks! Basseinide ääres lamamistoolid ja välikohvik, millest külma jooki või näljapetet osta. Vettehüpeteks oli ujumisbasseini ääres 4 erinevat tasapinda; ühes soojema veega basseinis olid vee all düüsidega lamamistoolid, milles sai massaaži üle terve keha. Ümberringi loodusrohelus, tundsime end justkui paradiisis.

Seoses ujumisega tasub mainimist tõik, et Saksamaal on jõgedes ja järvedes ujumine tasuline. Hinnad erinevad, aga keskmiselt tuleb täiskasvanud tasuda u 3 eurot ja lapse,l 1 euro. See tuleneb sellest, et veekogude kaldaäärsed maad on erastatud ja lahke maaomanik nõustub laskma inimesi oma järve- või jõeossa ujuma mõõduka tasu eest. Mererannaga pidavat olema samad lood. Raske ettegi kujutada, et ei saa tuju järgi minna mere äärde jalutama kui oled rahatasku koju unustanud!

Laupäeva hommikuks oli meil planeeritud taaskord varajane ärkamine ja sõit Hamburgi. Eelmisel õhtul kiskus ilm jahedamaks ja hommikul ärgates tõdesime, et väljas sajab paduvihma ja müristab. Nii panimegi selga vihmakeebid, jalga põlvpüksid ja plätud ning jooksime kl 6.30 paiku majast väljudes rongijaama suunas. Toredatest kõnniteedega ääristatud tänavatest olid saanud kärestikulised jõed, mida mööda vesi pahinal voolas. Meie jooksmise tõttu pritsisid veejoad kahte lehte laiali. Üks vanapaar seisis oma eramu aknal ja jälgis põnevusega õues toimuvat.

Hamburgi jõudes oli ilm kuiv. Veetsime ennelõuna kohalikus botaanikaaias. Mingitel hetkedel mulle tundus, et terve linn ongi botaanikaaed, sest see oli lihtsalt üüratult suur! Käisime ahhetades ja taimede ilu silmadega õgides ringi üle 3 tunni. Hiljem lisasime midagi ka oma maitsemeeltele – Saksamaa jäätis oli vastupandamatult maitsev. Maasikajäätis maitseski nagu päris maasikas, sest seal olid isegi maasika tükid sees ja šokolaadi jäätis oli sama tumepruun kui päris šokolaad. Ei tekkinud hetkekski mõtet, et tegu on millegi-laadse-tootega.

Tuligi kätte viimane tööpäev. Aeg oli lennanud kiiresti ja kahju oli jätta hüvasti inimestega, kes selle vähese ajaga armsaks saanud. Vähemasti mina tundsin end küll nagu pereliige, keda kõikidesse toimingutesse sõbralikult kaasati.

Kogu reisist jäid mälupilti veel lennuki aknast nähtud saksa ordnungi põhimõtet kummardavad põllulapid ja metsatükid – nad kõik olid justkui millimeetri täpsusega mõõdetud: sirged ja korrapärased. Piinlikult korras koduaedu kaunistasid inimese kõrgused hortensiate puhmad kõikvõimalikes värvivarjundites: valgest punase ja violetsest siniseni välja. Siiani olin neisse taimedesse leigelt suhtunud, kuid Saksamaal võitsid nad koha minu südames. Sealsete inimeste juures jäi meelde ja hiljem tegi naljagi see, et kõik oli alati hästi. Seda väljendati siis rõkkava hüüatusega: SCHÖN! või SUPER!. See kõik laadis meisse kõvasti positiivsust, mis peaks tükk aega aitama vastu minna pimedale sügisele.

Nadežda Õismaa ja Lya Uibo
Kõigil on hea tuju, aga äikese tõttu lend Tallinnast hilineb. Münchenis ei jõua Bremeni lennuki peale. Kõik piletid selleks ja järgmiseks päevaks on välja müüdud. Lõpuks lendame Hannoveri, seal tullakse meile autodega vastu ja viiakse Osterholz–Scharmbeki. Hilja õhtul oleme kohal ja meie pagas ka, aga kõik kohvrid on vett täis. Lõpuks saame kõigega ilusti hakkama.

Elame eramus, teine korrus koos suure terrassiga on meie päralt. Hommikul tuleb meie projekti Saksamaa-poolne vastuvõtja hr Wouter Groet. Ta on väga meeldiv, sõbralik ja abivalmis inimene. Tutvume linnaga, külastame kohalikku linnavalitsust. Päike särab, linn on muinasjutuaedades – kõik on ilusti haljastatud, hooldatud. Puud, põõsad ja lilled nii kui botaanikaaias – palju erinevaid liike, õied on suured.

Sõidame tutvuma oma töökohtadega ja tööandjatega. Mina ja Lya satume tööle Rußmeiri lilleärisse. Omanik ja meie töödejuhataja Claudia Bankowsky oli väga lõbus ja sõbralik, naeratus kogu aeg suul. Põhisõnad olid ikka super ja schön (ilus). Ka kõik teised töölised olid väga sõbralikud ja lahked. Meile näidatakse kätte ruumid, töövahendid, lilled ja õpetatakse töövõtteid. Alguseks hooldame koos teistega lilli. Hiljem õpetatakse meid tegema lilledest kompositsioone korvidesse. Kui oleme juba teatavaid oskusi omandanud, saame nautida sedagi, kuidas kliendid kohe meie töid ostavad. Samal ajal õpime toalillede hooldamist. Teeme müügiks erinevaid kompositsioone dekoratiivvaasidesse.

Müügil oli nii lõike- kui ka potililli, väga palju tehti ja osteti kimpe. Kimbud olid üldjuhul suured ja värvilised, isegi matusepärjad olid väga suured ja värvikirevad. Kimpe tellitakse igal võimalikul juhul: kui keegi ostab uue auto, lõpetab kooli, loomulikult kõikvõimalike tähtpäevade puhul, aga ka näiteks, kui haigla erapalatisse saabub patsient, siis haigla on tellinud väikese kimbu jne.

Praktika nii suures lilleäris oli väärtuslik. Meie nägime ja tegime ise ka palju sellist tööd, mis on tavaliselt ostja silmade eest peidetud, kuid on lilleäris väga tähtis. Saime ilusti oma tööga hakkama. Õnneks oli enne praktikale sõitu meie õpetaja Taavi Tuulik jaganud meile mõned vajalikud töövõtted.

Lisaks tööle praktikaettevõttes oli väga huvitav Osterholz-Sharmbeckis ringi jalutada ja erinevaid aedu uudistada. Oma vabast ajast tegid töökolleegid meile linnas ja selle ümbruses ekskursioone. Tihti tekitas üllatust, kui suured ja lopsakad on taimed. Aiad olid enamasti väga hästi hooldatud ja kaunilt planeeritud. Ka surnuaiad olid väga värviküllased ning palju oli kasutatud okaspuid ja kõikvõimalikke kujukesi ja kivikesi. Väga huvitav oli ka Bremenis ja Hamburgis, linnad olid kaunid ja botaanikaaias jagus uudistamist pikaks ajaks.

Osalejate muljed kokku võtnud
Kersti Kuuse,
projekti juht

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz