Puhkus ei ole inimesele seadusega ette nähtud mitte lihtsalt niisama, vaid sel on kindel eesmärk. Et vaimse ja füüsilise täisvõimsusega suuta aasta ringi tööd teha, on puhkus sõna otseses mõttes hädavajalik — muidu põleb inimene lihtsalt läbi.
Puhkuseta sünnivad üleväsinud õpetajad, kes klassi ees plärtsuvad, aine kuivalt ette loevad ja ei leia sisemist jaksu lasteni jõuda. Eesti ühiskond tahab, et igal lapsel oleks rõõmus ja päikeseline lapsepõlv, võrdsed võimalused ja individuaalne lähenemine koolis. Seda suudab pakkuda vaid värske ja reibas õpetaja, kellel on aega end laadida, mitte poole ööni kohvikus nõusid pesnud ja talviste küttepuude pärast mures krussis närvidega õpetaja.
Kõrgharitud õpetajad, kes suvepuhkuse ajal Soomes lihttöid teevad, on vaid üks näitlik lugu. Samas seisus on suur osa ühiskonnast. Võtame politseinikud, kes on samuti ühiskonnale üldkasulikku tööd tegevad väikesepalgalised riigiametnikud. Kas on õige, et politseinik peab suvel töötama laagrikasvatajana?
Muuseas, kui õpetajal on vähemalt hea maine, ta on rahva silmis välja teeninud kannataja rolli, siis politseinik on rahva meelest tihtilugu „vastik tõbras”.
