Arved Breidaks: Lapsed pole ohtlikud

Lastega perede majandusliku heaolu suurendamine on erakondade üks tähtsamaid ülesandeid, kuid vanemahüvitisest ei ole kujunenud seda „miskit”, mis Eesti iibe plussi keeraks. Tegelikult pole laste saamisel majandusliku turvatundega väga palju pistmist, kirjutab Arved Breidaks.

Iga lehetoimetaja teab vana turundusnippi, et kõige paremini müübivad lood ja pildid, kus peategelased on lapsed, loomad või ideaalis mõlemad korraga.

Poliittehnoloogiliselt pole asi teisiti ja sestap käib erakondade vahel juba aastaid võistlus kõige lastekesksema partei tiitli pärast.

Erakondade laste– ja perepoliitika käimatõukav jõud on probleem, et Eesti loomulik iive on pikemat aega olnud negatiivne, rahvastik kahaneb ja vananeb. Kuigi 2010. aastal jõudis iive korraks plussi, vajus see mullu tagasi miinusesse, kus ta on püsinud 1990ndate algusest saadik.

Perspektiiv näib vilets, sest 1990ndate väikesed aastakäigud on jõudmas sünnitusikka ja puhtmatemaatiliselt ei ole kõrvalise abita (loe: sisserändeta) võimalik Eesti rahvastikupüramiidi kandvat osa lähemas tulevikus nooremaks muuta.

Eesti erakonnad on mõistnud, et valija ootab poliitikuilt neis oludes tegusid. Iibe positiivseks pööramise vajadusest on räägitud väga palju, välja on pakutud hulk meetmeid, näiteks ka rakendatud, kuid mis on tulemata jäänud, see on kestlik positiivne iive ning rahvastiku kasv.

Kui kõik võimalikud lahendivariandid on läbi proovitud, aga probleemile pole ikkagi leevendust leitud, tuleb küsida, kas lahendust on otsitud õigest kohast? Kas valitud meetod on olnud õige?

Erakondade omalaadne võidujooks selle nimel, kes valutab kõige rohkem südant eestlaste iibe pärast, on kestnud juba enam kui kümnendi. Laste– ja peretoetuste teema pressis erakondade valimisagendasse Eesti suurim eraannetaja Aino Järvesoo, käivitas 2001. aastal algatuse „Igale lapsele 1000 krooni”.

Lastega perede majandusliku heaolu suurendamine on seejärel olnud erakondade üks tähtsamaid ülesandeid. 2003 kogus Reformierakond tuntust vanemahüvitise lubadusega, siis võimule tulnud peaminister Juhan Parts lubas, et kui tema valitsuse ajal ei suudeta sündimust suurendada, võib selle läbikukkunuks lugeda.

Rahaga iibe suurendamine

Populaarsust toonud vanemahüvitise tuules on IRL suutnud välja mõelda vanemapensioni, SDE võtnud eesmärgiks kolmekordistada 19eurone lastetoetus ja Reformierakond tahaks selle muuta vajaduspõhiseks, et siis toetusmäär „mitmekordistada”. Kõigi nende meetmete sisu on raha ja rohkem raha.

Üha kasvavad kulutused lastega peredele on küll tore, ent kas see viib meid väljasuremiskursilt kõrvale? Kas perspektiiv saada tulevikus kõrgemat pensioni innustab näiteks 20ndais noori veel üht last saama? Kas igakuise lastetoetuse tõus 60 euro kanti likvideerib ohutunde, mis väidetavalt takistab peredel kolmanda ja neljanda lapse saamist? Ma ei usu.

Siiski ei saa öelda, et toetustel pole mingit tähtsust. Pärast vanemahüvitise seadustamist 2004. aastal suurenes sündimus tõesti. Kasvas nende sünnitajate osakaal, kes olid seni mingil põhjusel lapsesaamisega viivitanud. Eraldi toodi esile tõik, et sünnitama hakkasid karjäärinaised, kes varem ei soovinud kogeda lapsepuhkusele jäämisega kaasnenud sissetuleku märkimisväärset vähenemist.

Nõnda süvenes arvamus, et rahaga on võimalik sündimust suurendada. See mulje on osaliselt õige, sest kui ema töölt kõrvalejäämine ei too perele kaasa sissetuleku olulist vähenemist, siis võib tõepoolest lapsesaamise otsus tulla kergemini, kui see toimus enne 2004. aastat.

Teame sedagi, et vanemahüvitisest ei ole siiski kujunenud seda „miskit”, mis Eesti pered lasterikkamaks muudaks. Viljakas eas Eesti naise keskmine sündimuskordaja oli 2011. aastal 1,52, kuid rahva taastootmiseks peaks see olema vähemalt 2,1. Piltlikult öeldes hakkas vanemahüvitise kehtestamise järel küll rohkem naisi sünnitama, aga lapsi saadakse peresse üks–kaks, mitte kolm–neli, ja seda on iibe plussi pööramiseks vähe.

Lapsed ei tee vaeseks

Tegelikult pole lastesaamisel majandusliku turvatundega väga palju pistmist, sest naiste sündimuskordaja on enamikus, ja meist hoopis rikkamates Euroopa riikides samuti allpool rahvastiku taastootmise piiri.

See tähendab, et väikeste perede probleem ei ole raha vähesus ja kui probleem pole rahas, ei saa seda ka rahaga lahendada. Poliitikuil on mugav üksteisega „võidelda” üha suurenevate peretoetuste kehtestamise nimel, et muuta perede olud nende sõnul „turvalisemaks”, aga kokkuvõttes ei muutu seeläbi iibeküsimuses suurt midagi.

Need võitlevad poliitikud teevad hoopis karuteene. Kui noortele inimestele alalõpmata toonitada, et lastesaamine on praegu kuidagi ebaturvaline ja alles pärast uue toetuse rakendamist saab see turvaliseks, tekitabki see püsivalt ebaturvalise õhkkonna.

Kui tuntud poliitik ütleb, et vaesus on Eestis kolmanda lapse nägu, siis millise sõnumi see küll noortele võiks saata? Innustava kindlasti mitte, pigem hoiatava. Vahest ei peaks perepoliitilistes seisukohavõttudes seostama lastesaamist igal võimalikul juhul raha ja toetustega, sest pikapeale süveneb mulje, et lapsed ongi sedavõrd kallid, et neid pole kõrvalise toetuseta võimalik üles kasvatada, kui sa pole just rikaste ja ilusate killast.

Mõistagi on laste kasvatamisega seotud kulud. Probleem ei ole aga tihtipeale mitte selles, et raha on vähe, vaid selles, et ka seda vähest ei osata otstarbekalt kulutada. Tegelikult hoolitseb riik, sh omavalitsus Eesti perede eest juba üsna hästi, kuid arvata, et riik kõigi ja kõige eest peab hoolitsema, pole mõeldav.


Arved Breidaks,
vaatleja, kolme lapse isa