Veebruaris, vahetult enne Eesti Vabariigi aastapäeva toimus riigikogus Eesti turvalisuspoliitika arutelu. Tegemist on teemaga, mis majandusliku heaolu kõrval on igaühele meist üks põhikomponent oma elule hinnangu andmisel.
Reformierakonna kindlaks seisukohaks on, et turvalisuse tagamine peab olema kolme osapoole ühistöö. Oma roll on siin nii riigi poolt ellukutsutud ametkondadel, meil kõigi kui oma riigi kodanikel ja samuti kodanikuühendustel, mis ühendavad meist päris paljusid. Riiki tervikuna vaadates tuleb arutleda, kui suur on aga iga vastava osa proportsioon ja kus jookseb vastutusjoon. Tihti on see kinni arusaamades, vahel ka ideoloogias ja kahjuks mõnikord koguni eelarvamustes.
Numbrite maagia turvatunnet ei taga
Riik peab suutma inimeste turvatunde tagada parimal moel. Nõnda, et see annaks igaühele, kes Eestis elab, kindluse ennast arendades, lapsi kasvatades ja majanduslikku edu taotledes. Nii on tänane valitsuskoalitsioon oma tegevusprogrammis peatükis “Turvaline Eesti” selle eesmärgi ka püstitanud. Valitsuse turvapoliitika tegevuskava sisaldab muuhulgas riigipoolse soodsa pinnase loomist vabatahtlikele liikumistele, olgu selleks abipolitsei, priitahtlikud päästjad või vabatahtliku mere- ja järvepäästeseltsid.
Faktid näitavad, et oleme viimastel aastatel edu saavutanud nii mitmeski sisejulgeolekusektoris. Loen oluliseks märgiks, et käibekeelde on jõudnud sõnad ohutuskultuur ja turvalisuskultuur. See loob hädavajaliku aluse kogu ühiskonna osalemisele turvalise elukeskkonna loomisel.
Samas tahan kirja panna mõned oma tähelepanekud sellel teemal. Turvalisuspoliitika edukust hinnates ei saa mööda numbritest ja statistikast. Statistika lugemisoskus on meil tavaliselt aga kahjuks tagasihoidlik. Selleks, et numbreid mõista, tuleb vaadata nende taha, tuleb teada arvude suhet taustsüsteemiga, mis samuti ei püsi muutumatuna. Kui kõiki asjaolusid arvestame, võib näiline edufakt paraku vahel kaduda.
Saavutused kohustavad
Tooksin välja kaks märksõna, millelt hinnang turvalisusele põhiliselt tekib. Esmalt mõiste turvatunne, mis hea tulemuse saavutamisel ilmselt kõige olulisem, kuid samas kõige keerulisemalt kaardistatavam näitaja. Turvatunne versus hirmutunne on iga inimese jaoks elukeskkonna hindamisel üks põhikomponente. Sooviks siia lisada veel ühe, eriti tänapäeval aktuaalse tunde teema. Ühiskonnal ja ka meie ametkondadel lasub tõsine kohustus ohjata sellist nähtust nagu karistamatuse tunnet, seda nii tavakodanike kui ka turvalisuse ning julgeoleku eest vastutavate ametnike ridades.
Teiseks tooksin välja märksõna usaldus. Sisejulgeoleku ametkondade usaldusväärsuse hea protsent erinevates küsitlustes annab meile aluse hinnata nende töö heaks. Loodan, et tugev usaldusprotsent, mida küsitlused näitavad, ei loo turvalisuse eest vastutavates ametkondades mugavustunnet või, veelgi hullem, liigset enesekindlust hakata tegema asju, mis võivad sellesse usaldusse mõrasid lüüa. See, kuidas praegu vaadatakse üle ja selgitatakse päästekomandode paiknemist, on ilmselt kõige iseloomustavam näide. Mitte ainult ametkonna ja elanike, vaid ka kutseliste ja vabatahtlike päästjate vahelised usaldussidemed on vähemalt üheksas Eesti piirkonnas katki. Rohkem läbimõtlemist, mõistmist ja selgitamist on hilinenud nõuanne. On, millele mõelda ja millest õppida.
Elude päästmise tõsine teema
Teen ettepaneku mõelda päris tõsiselt, kas hiljaaegu käibesse võetud ametkondlik mõiste elupäästevõimekus sobib meie keeleruumi. Paraku on sajad vabatahtlikud läbi selle sildistatud kui elupäästevõimetud. Kui siseminister annab üle elupäästemedaleid elupäästevõimetutele inimestele, on mõisted sassis. Võtame aja maha ja mõtleme, kas mõiste sellisena kasutusse sobib. Minu arvates ei tohi sõna elupääste nõndaviisi ekspluateerida. Igas inimeses ja iga vabatahtlikus päästekomandos on elupäästevõimekus olemas. See ei saa lähtuda hingamisaparaadi omamisest või inimeste arvust, see lähtub inimesest enesest ning soovist aidata ligimest. Ja õnneks on seda viimast soovi Eesti inimesel piisavalt.
Lõpetuseks soovin toonitada, et Eestis väga armastatud väljendi vaba inimene vabal maal juurde kuulub lahutamatult ka mõiste turvatunne koos teadmisega, et sellesse panustamine on iga vaba inimese kohustus. Üksnes äraootavalt nimetu, kuid loodetavasti põhjatu rahakotiga riigi otsa vaadates kaugele ei jõua ja turvatunnet ei loo.
Mati Raidma,
riigikogu riigikaitsekomisjoni esimees
Reformierakond
Selle lollaka demagoogia asemel oleks võinud mõni kevadtööde õpetus olla. Muidugi mitte selle tyybi suust. Aga mis siin ikka iriseda,eks valimistel paista,kas mõistus valijatel ka koju jõuab…Ridala vald tegi jumala õieti,et pankrotis Haapsaluga kokku ei läinud.
on tagatud ainult tartu vangla klientidele, soe söök 3* päevas, soe tuba, tasuta arstiabi, meelepärane ajaviide oma hobidega ja ei mingit hirmu oma tuleviku suhtes
Kuule Mati ära aja jama. Neid ühistöö ettepanekuid on sulle riigikogus juba küllalt tehtud. Kahjuks on arengud teostamata. Nüüd kired siin leheveergudel et hakkame pihta. Sinu sõnade tagapole rohkem kui olla pildis ja kaagutada ning sita mängu juures ilusat lipsuga onu mängida.