Marko Pomerants: kas kehv luuletaja või hea riigimees?

Andrus Karnau

andrus.karnau@le.ee

Kuvatud 3 pilti, galeriis pilte: 5

„Mind on raske üllatada, sest ma olen maapoiss,” ütles Marko Pomerants, kes IRLi Läänemaa visiidi ajal külastas respublikaanide kantsi Oru valda ja sealhulgas Linnamäe sigalat. 

„Ema on mul olnud pika karjääriga vasikatalitaja, ise olen vasikaid vastu võtnud ja neid ravinud. Mõtlesin isegi veterinaariat õppima minna, aga hakkasin hoopis geoloogiks. Maal mind miski eriti ei üllata, tean, et lehm lüpsab suust ja kana muneb nokast,” rääkis ta intervjuu sissejuhatuseks.

 

Kui palju põllumajandus riigikogule tööd annab? Põllumajandus paistab seaduste poolest enam–vähem valmis olevat.

Seaduseloome poolest on maaelukomisjon kõige väiksema produktsiooniga. See on loogiline, sest enamik regulatsioone tuleb Euroopa Liidust. Eks siis lähegi komisjoni aur silmaringi laiendamisele ja asjadega kursis olemisele.
 
Et teeme nüüd mingit erilist põllumajanduspoliitikat — seda ei ole. Nii Ansip, Helir–Valdor Seeder kui ka Mart Laar, kes väidetavalt on Eesti põllumajanduse põhja lasknud — see on muidugi vale! — on ühel meelel, et võrdne kohtlemine peaks ELi põllumeeste vahel toimima hakkama kiiremini, kui Euroopa komisjon seda ette nägi. See ei ole ainult Eesti mure, see on kõigi mure, kes 2004 Euroopa Liiduga ühinesid ja kes on viletsamate toetuste peal.
 
Võtmeküsimus on Poola, kel on palju hääli. Hea, kui suudaksime Poolat enda poolel hoida.
 
 
Kas ta siis ei ole?
On, aga et ta on kaalukeel, võib Euroopa Liit mõne vimka välja mõelda, et saada Poola enda punti.
 
 
Nii et Eesti põllumehed käisid Tallinnas ja Brüsselis oma meelt avaldamas ilmaasjata?
 
Kõik need aktsioonid Tallinnas, Riias, Vilniuses ja Brüsselis aitavad fooni luua ja teadvustada, et see ei ole tühi-tähi, vaid mure. Kui näiteks Belgia enda farmeritel on mingi sõnum, või prantslastel, siis nad suudavad terve maa mobiliseerida ja keegi ei heida seda neile ette. See on normaalne!
 
 
Kui riigikogus on mõned liikmed tõusnud põllumehe eestkõnelejaks ja võrdkujuks à la Ivari Padar, siis kes võiks olla praegu selline inimene?
 
Tammsaare Tiit ja… oot–oot, mõtleme selle välja… Kalvi Kõva ehk, ta on talupoeg, kes kasvatab kartulit Rõuges, on vabatahtlik pritsumees. Kalev Kotkas Emmaste kandist.
 
Vaatasin, kes on 20 aasta tagasi Eesti iseseisvuse eest hääletanud — puha agronoomide punt!
 
 
Ansipit ja tema valitsust on teravalt kritiseeritud, sh et valitsus ei täida riigikohtu seadusi. Kui õigustatud on see kriitika?
 
Kui räägite, et ei täideta seadusi, siis ma saan aru, et peate silmas Indrek Leppiku artiklit Postimehes. Leppik ajas kaht asja, rääkis küll demokraatiast, aga tegelikult vaatas otsa, mis on tema töölaual. Seal on VEB–fondi  sertifikaatide omanike mured.
 
Ei ole väga õiglane öelda, et riigikohtu lahendeid ei täideta. Küsimus on, millise aja jooksul sa suudad uue lahenduse välja pakkuda. Riigilõivud on kohtusse pöördumiseks kõrged. Arusaadav. Et viia nad põhiseadusega kooskõlla, tuleks nad lihtsustatult öeldes madalamaks muuta. Kuidas? Mis proportsioonis? Selge see, et tasuta kohtusse pöörduda ei saa, et lõivu ei olegi. See vajab läbitöötamiseks aega. Tundub lihtne, aga inimesed tegelevad sellega muude ülesannete kõrvalt. Arutatakse, menetletakse, tehakse muudatusi, aga ta tuleb. Ilmselt järgmisel aastal.
 
Kui võtta riigikohtu otsus, et poliitikud ei või kuuluda riigi äriühingutesse — see on 1994. aastast põhiseaduse vastane —, siis IRLi liikmed riigikogus neisse nõukogudesse ei kuulu.  
 
Riigikohtu otsusega, et riigil tuleb selgeks teha, mis on kohaliku omavalitsuse ja mis riigi ülesanded, ei oska midagi peale hakata ei omavalitsused ega riik. Riigi antud ülesanded kajastuvad eelarves rahaeraldisena kohalikule omavalitsusele. Võime diskuteerida, kas see raha on piisav.
 
Selmet püüda 200 seadust läbi rehitseda, et mis on riigi, mis omavalitsuse oma, tuleb konflikt kõige lihtsamalt välja omavalitsusliitude ja riigi vahelistel läbirääkimistel. Omavalitsused ütlevad, et teede korrashoiuks vajame nii palju raha ja riik ütleb, et saate nii palju. Vaidlus käibi selle joone üle.
 
Omavalitsused oleksid rohkem rahul, kui nad saaksid tagasi selle osa tulumaksust, mis neilt masu alguses ära võeti. 
 
Ei ole olemas rikast riiki ja vaest omavalitsust. On olnud olukordi, kus keskvalitsus ja omavalitsused on pidanud kitsalt hakkama saama. Ka mina ministrina pidin hakkama esimese tööna vaatama, kuidas päästjate ja politseinike pealt 8% kulu kokku hoida — selleni välja, et osa päästjaid tuli koju saata.
 
Kunagi ei saa ühelgi elualal enam ilmselt olema nii, et taastatakse 2008. aasta olukord. Areng saab toimuma mingil teisel kujul, jõudumööda ja jupikaupa.
 
Omavalitsuste tulude taastamisest kõneldes on esimene asi, mis teha tuleks, kuidas tagastada omavalitsustele kodualuse maa maamaksust vabastamisest saamata jääv tulu. Et IRLi eestvõttel vastu võetud seadus jõustub 2013, peab selleks ajaks selge olema, kuidas omavalitsustele saamata tulu tagatakse.
 
 
Ansipi juurde naastes, kas te tal mingit viga ka leiate?
 
Kuidas võtta. Kui võtta summa summarum, on Eesti riigil tänu viimastele valitsustele selles virvarris läinud hästi. Meie kohustuste koorem on väike, oleme oma rahaga omil jalgel. See ei tähenda, et probleeme ei ole.
Pikka aega võimul olemine tekitab ka enesekindlust. Kas mõnes riigikogu infotunnis mõni lause öelda või ütlemata jätta (see puudutab ka rahandusminster Ligit) — no see on nende meeste enda südametunnistuse peal. Ma ei ütle küll nii, nagu kunagi ütles prantslaste president, et need baltlased võiksid kasutada õigust vaikida, aga eks need suured riigimehed pea ära tundma, kus on õige piir.
 
Mina ei heidaks Mihkel Oviirile ette, et ta on liiga näitlejameisterlik oma aruande esitamisel. Mis sa üht tuima riigikontrolöri ikka kuulad, olgu ikka täiega selle palga eest.
 
 
Kuidas IRL selle üle elab, et sotsid on teist populaarsuselt eespool?
 
Loogiline, et sotsid on eespool, kui arvestada, milline on inimeste rahakoti sisu. Kolmveerand või 80% inimesi näeb vaeva, et palgapäeva eel midagi taskus oleks. Siis ongi loogiline, et nad tahaksid suuremat võrdsust ja tulude ümberjaotamist. Sotsidel endil ei ole vaja midagi teha.
 
 
Miks nad siis Keskerakonda ei ole pöördunud?
 
Keskerakonda ei ole põhjust enne minna, kui seal pole olnud juhivahetust. Soovitan keskerakondlastel–siseopositsionääridel mitte laiali joosta – kellega Jüri Ratas parteid teeb, kui kõik ajama panevad! Nad peavad paigal püsima, ootama oma tunni ära.
 
 
Kes saab Mart Laari asemel erakonna juhiks?
 
Mina ei tea. Keegi ei tea sellest kuigi palju ja ma ei tea, kas keegi sellest nii väga ka unistab. Tean aga nelja kriteeriumi, millele uus juht peab vastama. Ta peab viitsima erakonda juhtida, ta peab inimestest hoolima ja ta peaks olema tõsiseltvõetav peaministrikandidaat. Iga erakonna esimees peaks olema peaministrikandidaadina usutav. Pole minu asi, aga kui Rahvaliidu juht oli Rakke vallavanem, siis ei olnud õige, et Jaan Toots tuuakse nädalaks või kuuks peaministri kandidaadiks.
 
Neljas kriteerium: oleks tore, kui see isik tekitaks heureka–efekti, et vaat kui kihvt lahendus!
 
 
Kas või kes selle küsimusega tegeleb?
 
Mina olen erakonna lihtliige ja mina ei tea. Võib–olla on mõnel inimesel midagi mõttes, aga täna ei mõtle keegi, et see inimene tuua kolmeks kuuks avalikkuse ette närutada ja auklikuks lasta. Iga asi omal ajal. Detsembri lõpus, jaanuari alguses, kui läheb kandideerimiseks. Enne erakonna üldkogu peavad kandidaadid püsti olema.
 
See inimene on Eestis kindlasti olemas. Ta ei peaks olema kantud mõttest, et — näiteks — toome Indrek Neivelti või kelle iganes erakonna juhtima. Meil on 10 000 liiget ja kui me ei leia sealt erakonna esimeest, siis on see mage.
 
 
Kas nn kampsunid ehk sel sügisel moodustatud MTÜ Vaba Isamaaline Kodanik Tõnis Lukase, Andres Ammase jt–ga koos lähevad IRList ära?
 
Kus neil minna! Täna ei ole tõsist vajadust ühegi uue erakonna järele. Mida oleks sel erakonnal pakkuda? Kes oleks nõus seda erakonda toetama? Mõtelda võib mõnus olla, aga sellel ei ole suurt perskektiivi. Mis ei tähenda, et uut erakonda järgmisteks valimisteks ei teki. Kuhu saaks koguneda see seltskond, kes pole tahtnud Rahvaliidust sotsiks minna, aga Rahvaliidus ka mõtet ei näe; need, kes vabakodanikena Roheliste nimekirjas karjääri tegid. Lisaks mõned Keskerakonnast, e–erakonna tegijad. Kas tal on šansse eduks? Ma ei tea.
 
 
Kas tunnistate, et Vabadel Isamaalistel Kodanikel oli IRLile üksjagu päris asjakohaseid etteheiteid?
 
Hea on selline kultuur, kui kodus suudetakse oma asjad läbi rääkida. Nõme on, kui teed ajakirjanike elu lihtsaks – nemad peavad ise vaatama, kuidas saavad lehe täis. Rääkimine peaks võimalik olema.
 
Ma ei ütleks, et IRL on pooleks. Eriarvamusi on ikka olnud. Soovitus on lihtne: tee oma rehkendus iga päev korralikult ära ja püüa olla parim.
 
 
Kas Eesti saab soomlaste eeskujul oma põliseestlaste partei?
 
Eestis on olemas selle mõttega inimesed, aga neid ei saa olema kunagi väga palju. Eestis selle teemaga üksi rahvast ära ei toida. Ma julgen ennast ka pidada rahvuslikuks inimeseks kõige paremas mõttes. Sellest üksi ei piisa, sul peavad olema lahendused iga eluvaldkonna kohta. Roheliste häda oligi, et nad püüdsid rohelises teemas olla ettevaatavad, aga sul peab olema ka töö–, sotsiaal– ja muu politika.
 
 
Miks te enam Postimehes ei luuleta?
 
Postimees ütles, et enam pole vaja, et nad leiavad uusi autoreid. Tõde on, et nad pole nelja aasta jooksul kedagi leidnud.
 
 
Kirjutate nüüd sahtlisse?
 
Ei. Mul pole olnud kirge luuletusi kirjutada. Siiani inimesed arvavad, et ma olen suur õilishing ja luuletaja. Nad on valel teel. Tegelen nüüd teiste kunstidega, kujutava kunstiga nagu skulptuur, arhitektuur, ma ei tea… monumentaalkunst. Kes tahab, see usub.
 
Tõde on, et riigimees peab olema hea oma põhibisnises, s.t oma igapäevatöös. Et inimesed püüavad vahepeal tantsida, laulda ja luuletusi kirjutada, see on vale. Sa ei pea olema mitte kehv luuletaja, vaid hea riigimees. Rahvamees tundub tore olla, minna tantsusaatesse, aga see peab olema üheksa korda mõõdetud ja üks kord lõigatud. Ma ei ole kindel, et see aitab kaasa.
 
 
Võsa–Petsi on aidanud.
 
Võsa Peeter on minul õiguskomisjoni liige, ontlik noor mees, istub, käed laual. Vaikne.
 
 
Kas ta teeb ka ettepanekuid, arutleb?
 
Ma juba andsin iseloomustuse: käed laual, vaikne.
 
Teine elu on tal telekaamera ees. Reiting reitinguks, aga ma ei pea seda ei kanali ega kolleegi poolt heaks tooniks. Kandideerime temaga Virumaal ühes ringkonnas, nii et konkurent, aga ma ei põe seda.
 
 
Kuidas riigikogu teine enfant terrible, Juku–Kalle Raid, tööga toime tuleb?
 
Ta suudab orienteeruda — heas mõttes — bürokraatlikes süsteemides nagu „olen selle toetusgrupi esimees jne”. Tubli on ta kõiges selles, mis puudutab hõimurahvaid, muretseb uiguuri naiste pärast.
 
Kommenteeri
Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt ja nende sisu ei ole muudetud. Seega ei pruugi kommentaariumis tehtud avaldused ühtida toimetuse seisukohtadega. Lääne Elul on õigus ebasobilikud kommentaarid kustutada.
Teavita mind
1 Kommentaar
Inline Feedbacks
View all comments
aleks
12 aastat tagasi

tema luuletusi pole õnneks lugenud. Kahjuks on Pomerants mees, kes päästekomandode kaitseks välja ei astunud. Ka Haapsalu tulekahju ajal istus “ämma juures”, suu vett täis.