Kui selgus, et osa IRLi liikmeid on oma erakonna moodsast pragmaatilisusest väsinud, leidus kohe kriitikuid, kes nägid protestis vaid võimujanuste soovi ise tüüri juurde pääseda. Et jäid riigikogust välja või ministritoolist ilma, kulla poliitik, ja nüüd kohe teed erakonnasisest revolutsiooni!
Kui nüüd IRLi „kampsunid” Vaba Isamaalise Kodaniku põhiteesid rahva ette tõid, vangutavad analüütikud ja poliitikavaatlejad jälle pead: milleks eralduda? Teid on liiga vähe, teie organisatsioonil ei ole struktuuri ega rahakaid sponsoreid. Te lihtsalt ei saa võimule jõuda!
Just siin teevad kriitikud vea. Muidugi on erakonnal võimul olles ennast parem teostada, kuid võimulesaamine ei tohiks olla erakonna kõrgeim eesmärk. Maailmavaate põhjal inimeste ühendamine, nende väärtuste kandmine iseenesest on tähtsam. Vaba Isamaalise Kodaniku liikmed on eraldumas IRList just protestiks küünilise poliitika–kui–äri vastu. Neile oleks kõige kindlam hukatus haarata nüüd enese tõestamiseks just samasuguste vahendite järele.
