Lugesin kohalikust ajakirjandusest lausa ideaaliks kujundatud Haapsalu ja Läänemaa osavõttu Eesti XIII suvemängudest Rakveres. Tegelikult oleks nii võinudki kujuneda.
Ei taha saavutatud tulemusi kuidagi alavääristada – osa sportlasi tegi oma tööd tõesti hästi –, kuid oleks võinud minna veelgi paremini, sest keskmine tase oli mängudel sel korral üsna kesine. Järgmine võimalus tekib alles nelja aasta pärast.
Enne suurt sõda vastutas Haapsalus üks inimene kogu spordi organisatsioonilise poole eest, lõi igal pool käed külge ning nii saavutati päris häid tulemusi. Nüüd pole Haapsalu spordijuhti kusagil näha. Kergejõustikuvõistluste eel helistab ta ilmselt spordikooli treenerile ja palub mingi võistkonna kokku panna, ning see treener kutsub osalema ainult oma õpilasi ja tuttavaid. Nõnda on käidud linna esindamas nii Eestis kui Euroopa sõpruslinnades ja seda mitmeid kordi, polnud tänavugi teisiti.
Kuid linnas on veel kaks kergejõustikuklubi – JK Tempo ja Läänemaa Kergejõustikuklubi. Nende klubide kaasamisel oleks Haapsalu võinud suvemängudel kergejõustikus isegi võita, seejuures poleks olnud vaja lülitada Haapsalu võistkonda valdade esindajaid, nagu tehti seekord. Ma ei pea õigeks enda ehtimist võõraste sulgedega, mis on saanud juba traditsiooniks ka kohalikel võistlustel.
Üldarvestuses esines Haapsalu linn neljal alal üheksast. Tegelikult mängivad linnas nii naised kui mehed võrkpalli, samuti on loodud suurepärased võimalused tennisemänguks. Tekib küsimus: milleks tennist poputada, kui ei suudeta linna esindada? Sama küsimus maakonna kohta. Isegi ainult osalemine mõnel alal veel oleks aidanud tõsta nii linna kui maakonna kolmandale reale. Aga ilmselt on eesmärgid teised. Tehakse sporti ainult näiliselt, et küsida ning ka saada rohkem toetust, seejuures teisi tegijaid kõrvale tõrjudes.
Küsisin: miks Läänemaa Kergejõustikuklubi pole saanud aastaid linnalt toetust? Vastuse andis Haapsalu linnavalitsuse spordi- ja noorsootöö spetsialist Veiko Pärnaste linnapeale: ta olevat meid telefonitsi informeerinud, et meid ei toetata seoses meie otsusega lõpetada. Meil oli 2008. aastal tõesti lõpetamise plaan, kuid see jäi erinevatel põhjustel ellu viimata. Lääne Elus on pidevalt avaldatud kirjutisi klubi tegevusest, samuti on info meie kohta üleval Eesti Kergejõustikuliidu kodulehel, nii et ametimehel tuleks ainult pisut vaeva näha ja olekski pilt selge, kus midagi toimub.
Ning tegelikult pole meil sellist telefonikõnet olnudki.
Et mitte üldsõnaliseks jääda, lisaksin viimase aja kohta mõned faktid. Sel suvel on klubi sportlased esinenud kõikide vanuseklasside Eesti meistrivõistlustel, mida ei suutnud promotud klubi. Klubi B-klassi edukaim oli Kristhoper Aljaste 8. kohaga vasaraheites ja 10. kohaga odaviskes. A-klassi parema koha saavutas Kristjan Niibon, kes oli 3000 m jooksus 9. Noorsooklassi 3000 m takistusjooksus oli 3. Johan Laidoner. Kaugushüppes oli Laidoner 6., Indrek Rääli 7. Mõlemad on korduvalt osalenud Tamsalus ühe päeva kümnevõistluses. 15. juulil korraldas klubi Läänemaa lahtised meistrivõistlused vasaraheites, kus klubi sportlase Renno Remmeli võidutulemus 48.28 annab selle aasta vabariigi edetabelis 9. koha, mis on üks Läänemaa sportlaste selle aasta edetabeli kõrgemaid kohti. Eespool on ainult Audenteses õppiv Ragne Rae, kes on tänavu visanud oda 46.63 ja on selle tulemusega edetabelis 5. Paremuselt järgmine edetabelikoht kuulub Läänemaa KJK sportlasele Lauri Luigele, kes on 12. nii maratoni kui poolmaratoni jooksudes.
Täpsustuseks olgu öeldud, et klubi tegutseb ühiskondlikus korras.
Endel Susi,
Läänemaa kergejõustikuklubi juht
