Lause „Kas te, palun, kergitaksite oma põlle!” kõlas pühapäeval mõisa saalis rohkem kui ühe korra, sest üle ühe kandsid tikandipeolised Lihula lillkirjas seelikuid, mille peensustesse sai süveneda muidugi ainult põlle alla kiigates.
Lihula lilltikandi seltsi juhatuse liikme Varje Ojala–Toosi sõnul üllatas nii suur osavõtjate arv. Kui varasemate Lihula kultuuripäevade raames kutsuti rahvast lilltikandi töötuppa, oli tulijaid nii vähe, et ka tänavu värviõpetust andnud kunstnik Jarõna Ilo oli üsna skeptiline: kas maksabki tulla.
Tänavu olid töötoad keskpäevast õhtuni pungil täis ja seitsme võistutikkija seas oli tikandimeistreid Tallinnast Leisini, nii et parimat valides sattusid kohtunikud, kes hindasid värvivalikut ja ka piste meisterlikkust, tõsistesse raskustesse ja uurisid, kas auhinda — käsitöökorvi — ei saa kahe vahel jagada, mille lilltikandi seltsi juhatuse liige Urve Selberg kohe ära keelas.
Tikkijad võistlesid
Siin on piste hea, aga vähe on valmis, seal kontrast järsk ja üldmulje morn, kolmandal punga punane kroonlehtede roosaga vastuolus, pung ise vale kujuga, see ümmargune nupp, sellega küll ei saa rahul olla, arutas Ilo käsitöömeistrite Silja Nõu, Maie Roosi, Ilme Figoli ja Mare Kaiseliga.
Lõpuks võitjaks osutunud Saaremaa Leisi valla tikkijale Mareli Rannapile oli kohtunikel üksainuke etteheide. Peenike lehevars, selle rohelise varjund oli valitud nii tume, et mõjus Lihula tikandi traditsioonilise kärtspunase tausta peal lausa mustana. „Las harutab üles ja teeb uuesti, siis saab ilusa töö,” ütles Jarõna Ilo.
Muhu vaip tuli Lihulast
Festival andis ülevaate Lihula lilltikandi ajaloost, mille tähelepanuväärseim tõik — et muhulased hakkasid oma kuulsaid roositud tekke ja pätte tikkima Lihula naiste järgi — sai mitu korda kinnitust.
„Vaipade roosimine sai alguse just Lihula kandist,” ütles Varje Ojala–Toos.
„Muhulased sõitsid siit läbi, viisid tekimustrid kaasa,” kinnitas Lihula muuseumi teadur Helen Vaab. Oskaja meistri silm näeb kohe ära, kas on Lihula või Muhu tekk.
„Eks need mustrid ole lõpuks segamini ka, ei ole nii, et sirge joon on vahel,” täpsustas tikandimeister Silja Nõu.
Muidu on nii, et Muhu mustrid on lopsakamad ja tihedamad. Lihula naised pätte ei roosinud, küll aga seelikuid. Muhu naised kasutasid ühevärvilist lõnga, Lihula omad toon toonis varjundatut, peene nimega neo elõnga, mis seoti värvides kimpu kokku.
Valehäbi kadunud
Kui Lihula naised tikkisid rohkem kärtspunasele, siis muhulased mustale põhjale. Lihula teki pealt naljalt viljapead ei leia, Muhu omalt küll.
Koostöös rahvaülikooliga festivali korraldanud Lihula lilltikandi selts tegutseb 2010. aasta detsembrist, seltsis on 17 liiget, neist noorim 24aastane ja vanim 78aastane. „Tublimatel on juba oma tikitud tekid ja seelikud,” ütles Urve Selberg.
Lilltikandis vaipade vastu hakkasid Lihula naised sügavamat huvi tundma 2008. aastal, kui otsisid ümbruskonnast ja kaardistasid paarsada lilltikandis vaipa, et päästa, mis päästa annab. Vanemad vaibad on pärst 20. sajandi esimesest kümnendist, pärast 1940. aastat neid enam ei tehtud.
Valehäbi, et auklikuks kulunud või koitanud vaip ei kõlba, kadus üsna ruttu, peaasi et midagigi oleks alles ja muster näha, rääkis lilltikandi seltsi liige Eda Aavik. „See vaip siin on leitud koerapesast,” ütles Aavik ja näitas ka uhiuut koerapesavaiba mustri järgi tikitud diivanipatja.
Kõigest, mis õnnestus teada saada, anti 2009. aastal välja raamat „Lihula lilltikand ja meistrid”, mullu ka plaat mustritega. „Raamat on rohkem ajaloohuvilistele, plaat käsitööhuvilisele,” ütles Ojala–Toos.
Ojala–Toos loodab festivali muuta traditsiooniks ja miks mitte ka rahvusvaheliseks, sest Põhjamaadeski on tikand au sees. Septembrist alustab Lihula rahvaülikoolis aastane lillkirja kursus, mis ärgitab lillkirja kasutama ka mujal kui traditsioonilistel esemetel.
„Kes siis veel peaks Lihula lilltikandit propageerima ja edasi arendama kui mitte meie oma naised. meie uurime saja aasta taguseid asju, aga saja aasta pärast uuritakse meid,” ütles Ojala–Toos.
